Ta ütleb mina (see) olen (kr. k. ἐγώ εἰμι) – Mina olen maailma valgus (Joh. 8.12), mina olen eluleib (Joh. 6.35 ), mina olen tee, tõde ja elu (Joh. 14.6), mina olen tõeline viinapuu (Joh. 15.5), mina olen tulnud otsima ja päästma kadunut (lk 19:1), mina olen ülestõusmine ja elu (Joh. 11.25), mina olen A ja O, algus ning lõpp (Ilm.22.13), mina olen hea karjane (Joh.10.11).
3. ülestõusmispüha aja pühapäev on hea karjase pühapäev. Jeesus Kristus on hea karjane. Karjane on linnastunud maailma jaoks võõraks jäänudsõna. Ametist ja seisusest rääkimata. Vana germaani sõna „kari“, mis eesti keelde omaks võetult tähendab algselt samaaegselt nii hulka kui korda. Karjane karjatas karja küll vits peos – st, et ta küll juhtis ja pidas korda, aga hoidis tema hoolde usaldatud karja. Koidupunal karjatas ta karja heinamaale ja õhtul päikeseloojangul taas koju. Karjatüdrukud ja -poisid olid muistses taluhierarhias alama astme seisuses. Iga taluperenaine ja peremees oli alustanud kord karjapoisist. Igal karjapoisil – tüdrukul täitumata unistus saada kord peremeheks, -naiseks. Oma talurahvaliku kultuuri alglätteid otsimekarjamaalt. „Kuninglikus põlves“ luuletajad on pastoraalides (karjaselauludes) nostalgitsenud: Kivid, lambad, kivid, lambad – isamaa idüll. Kivisid ja lambaid olen näinud küll ja küll.
Lapsena kui karjas käisin, sõbraks sai üks tall, tuulevarju otsisime kivi külje all. Kivid veeti kuristikku traktorite jõul, lambakarjad kahandati rahasaama nõul. (H. Runnel)
„Kolhoosikorra[1] elektrikarjused[2] – kes hoidsid priiusejanus karja vabadusse pagemast.
Idamaal olid karjusel hoopis teised kohustused. Karjane pidi olema noor ja tugev mees, kes suutis oma karjaga päevi ja nädalaid mööda mägesid ja orge rännata, kes oskas ka kuival ajal leida aasa, kus veel rohi haljendas, kes teadis kaevu, kust võiks ammutada karjale vett. Ta karjatas, pikk sau käes, millega võis astuda huntidele vastu. Saua kõvera otsaga sai aga aidata jäärakusse kukkunud looma. Ka kui ma kõnniksin pimedas orus, ei karda ma kurja, sest sina oled minuga; su karjasekepp ja su sau, need trööstivad mind.(Ps. 23.4) Kui Jeesus ütleb, et Tema on hea karjane, võis talle meenuda see muistne laul Taaveti lauluraamatust.
Kui Jeesus ütleb meile: „Tema on hea karjane“, siis ta mõtleb rohkemat kui palgaline karjane. Tema on Karjane, armastab oma karja. Karjane, kes tunneb kõiki lambukesi nimepidi. Jeesus on hea karjane, kes annab oma elu lammaste eest, karjane, kes ohverdab iseenda karja eest.
Jeesus ütleb Peetrusele: Hoia mu lambaid kui karjane! (Joh. 21.16) Just sellele lausele rajaneb ka kristlik õpetus apostellikust suktsessioonist. Apostellik suktsessioon kirjeldab apostlite ja nende järglaste missiooni pidevat edasiandmist tänapäevani. See doktriin legitimeerib traditio apostolica, lojaalsuse varakristlikule traditsioonile ja usu sisu võltsimatu edasiandmise. Selle järjepidevuse täitmiseks, eriti reformatsioonieelsetes kirikutes, peetakse piiskopi ametikoha konstitutiivseks piiskopipühitsemiste katkematut rida, piiskoppide järjepidevust alates Jeesuse Kristuse esimestest apostlitest. Selle õpetuse kohaselt on piiskoppidel ka teatud erilised volitused, mis on neile apostlitelt edasi antud; need seisnevad eeskätt õiguses kinnitada kirikuliikmeid, pühitseda preestreid ja teisi piiskoppe ning valitseda ülemkarjasena oma piiskopkonnas vaimulike ja kirikuliikmete üle. Tänu Rootsi Evangeelsele Luterlikule kirikule, kelle Uppsala peapiiskop Nathan Söderblom pühitses ametisse (12. sept 1919) peapiiskop Jakob Kuke (†1933), Eesti Evangeelses Luterlikus kirikus apostellik suktsessioon kehtib. Hea karjase (Hesek. 34) eeskujul pastoriteks karjasteks, hingekarjaseks hakati vaimulikke kutsuma alles hiliskeskajast saati, arvatavalt 14. sajandist. [3] Jeesus Kristus on meie ülempreester. Et meil nüüd on suur ülempreester Jeesus, Jumala Poeg, kes on läbinud taevad, siis hoidkem kinni usust, mida me tunnistame! (Heebr. 4.14)
Pilt heast karjasest peab oluliseks „Jumala karjamaa karja“ (Hes. 34. 31). Olla Issanda karjamaa kari tähendab tunda ja kanda Hea Karjase ees vastutust. Inimkond vaba mõtte lennu tulemusel täisealiseks saanud jäärapäisena püüab vastutuse eest Jumala eest põgeneda. Individualistliku usutunnistuse järgijana ei soovita enam olla vaga lambuke. Priiuse usk lubab tunnistada süüdimatult „Olen ma siis oma venna hoidja?“ (1 Ms 4:9).
Keegi mõtleja on öelnud: „Sinu võimuses seisab küll Jumalast lahti lasta, aga sa ei saa takistada, et ta sinust kinni hoiab. Sinu võimuses seisab küll Jumalat vihata ja siiski armastab ta sind, sa maailma laps. Sa võid otsustada Kristuse vastu – Kolgatal ta otsustas sinu poolt.“
[1]Nõukoguliku sundkollektiviseerimise ja eraomandi kaotamise tagajärjel tekkinud ühismajandid, ühisomandis nõukogude farmid.
[2] Voolu pinge all olev karjaaed.
[3] Pascere – karjatama, toitma.
