Kui olin umbes kümneaastane poisike, sattusid mulle kätte kaustikud mu onu ülestähendustega ajast, mil tema oli sama vana – 1960. aastate keskpaiku. Mäletan, millise huviga neid lugesin ning kuidas kahetsesin, et mina ei sündinud ega kasvanud nii huvitaval ajal kui tema. Hiljem selgus, et pole see minugi aeg nii igav midagi – mõtleme kasvõi Nõukogude Liidu langusele ja Eesti iseseisvuse taastamisele, rääkimata kõigest sellest, mida olen tohtinud kogeda isiklikus elus. Nagu seesama onu mulle korduvalt ütles: „Pole igavaid aegu, kohti ega raamatuid – on vaid igavad inimesed!“ Meie elu on täpselt nii huvitav, kui huvitavaks me selle elame.
„Et sa elaksid huvitaval ajal!“ pidada olema vana hiina needus, millega kostitatakse vihavaenlasi. Küllap selle all peetakse silmas taolisi muutusi ja vapustusi, mis toovad inimestele katsumusi või koguni hävingut. Paraku kinnitab inimkonna ajalugu, et tegemist pole naljaga, vaid tõelise traagikaga. Võimumeeste mängud, vallutajate ahnus ja julmus, selle maailma suurte küüniline hoolimatus väikeste suhtes on põhjustanud mõõtmatuid kannatusi ja loendamatute inimeste hukkumist. Ajalooraamatute lugemine on petlik: mida põnevamaid lugusid meile seal jutustatakse, seda suurem traagika on nende taustal.
Kirikuaasta viimaseks pühapäevaks antud lõik prohvet Taanieli raamatust pärineb just sellisest kontekstist. Eelnevalt kuulutab prohvet ette Pärsia suurriigi langemist ja Makedoonia Aleksandri impeeriumi tõusu. Paraku ei püsinud seegi monstroosne suurriik pikalt, vaid lõhenes kohe pärast Aleksandri surma. Järgnevaid sajandeid märgistasid lakkamatud sõjad ning nendega kaasnevad laastamised ja inimkannatused, millest ei jäänud puutumata ka Iisraeli rahvas, kelle kangelaslikust võitlusest vabaduse ja oma usu eest võime lugeda Makkabite raamatutest.
Prohvet Taanieli ettekuulutus polnud sugugi optimistlik. Vastupidi, ta ütleb selge sõnaga, et Iisraelile ei jää mitte kedagi, kes võiks teda aidata – peale ühe, peaingel Miikaeli, keda nimetatakse Jumala sõjaväe suureks vürstiks ning kes seisab Tema rahva laste eest. Miikaeli ilmumine ei tähenda aga, et katsumused lakkaksid ja kannatused kaoksid, vastupidi: „Siis on kitsas aeg, millist ei ole olnud rahvaste algusest peale kuni selle ajani…“
See kipub ikka olema just nii, vähemalt siis, kui tegutsemas on Jumal, et Tema abi ja pääste saavad avalikuks keset kõige rängemat kitsikust: „Sel ajal päästetakse su rahvas, kõik, keda leitakse olevat raamatusse kirjutatud. Ja paljud neist, kes magavad mulla põrmus, ärkavad: ühed igaveseks eluks ja teised teotuseks, igaveseks põlastuseks.“
Paneme tähele selle tõotuse juurde käivat hoiatust: mitte kõigile inimestele pole surnuist ülestõusmine õnnistuseks. Jah, need, kes on hoolimata katsumustest ja tagakiusust ustavaks jäänud, tõusevad üles igaveseks eluks, ent paraku on olemas ka teised, kes pärivad Jumala ja oma usu salgamise tõttu igavese hukatuse ja põlguse.
Küsimus ei ole mitte abstraktsetes tõekspidamistes, vaid selles, milline on olnud kellegi eluviis ja südamehoiak: kas tema elu on rajatud tõele ja õigusele ning suunatud headuse ja armastuse poole, või teeb ta omakasu silmas pidades kõverust, tallates ühes õigusega jalge alla nii oma kaasinimesed kui Jumala? See on küsimus, millele peame kord kõik vastust andma – siis, kui seisame Kõigevägevama kohtujärje ees ning meie kohta annavad tunnistust nii need, kes on saanud tunda meie armastust kui ka need, kelle oleme jätnud hooletusse.
Tänu Jumalale on meil sellel suurel kohtupäeval Kaitsja, kes on mõõtmatult vägevam isegi Miikaelist: meie Õnnistegija Jeesus Kristus, kes ei kohkunud tagasi andmast iseennast, et meid oma ohvriverega puhtaks pesta ning meile pattude andeksandmine ja igavene elu kinkida.
Olgu ajad igavad või huvitavad, inimene peab tegema, mis on õige, armastama headust ja käima alandlikult koos oma Jumalaga, kes on ta loonud ja lunastanud ning kes on tema ainus lootus.
Tartu Pauluse koguduse abiõpetaja Enn Auksmann
