Meie kirikus on kirikuaasta viimasel pühapäeval ikka peetud surnutemälestuspüha. Päeva keskne teema on ju eestpalve, et need, kes juba on siit ajast lahkunud kui ka kord meie ise, võiks Kristuse lunastatutena taevase isakodu õndsusesse ja rahusse pääseda.
Ajalik elu on täis vaevanägemist ja võitlust. Üks õp. Georg Kiviste loodud laulutekst algab sõnadega:
„Elu on võitlus tormisel teel, Elu on sõudmine mässaval veel.“
Sõltuvalt ajastust on meie maised vaevanägemised kas rohkem või vähem seotud igavikuliste väärtustega. Heaolu silmapetted eksitavad meid sageli õigest eesmärgist eemale. Maise matka pimedatel öödel on aga igaviku koidukuma julgustavaks sihiks.
Meenutan aastate tagust hommikut Viljandis, kui helistas minu väärikas ametieelkäija praost Martin Terasmaa abikaasa ja teatas: „Martin on võidu saanud!“ Mul kulus sekund taipamaks, et argises keelepruugis tähendas see eaka ametivenna surmateadet. Jah! Pärast pikka eluteed, kuhu jäid lootustandev noorus, üle elatud sõda ja okupatsiooniaastate vintsutused ning uue vabanemise aeg. Teenides kogu elu ustavalt Issanda viinamäel oli ta kogenud mõndagi proovilepanekut alates nooruse uljast elujõust halli vanaduse päevini. Ustava kristlasena oskas ta tunnistada ka katsumustest läbi käimised Jumala õnnistuseks. Ta oli tõesti võidu saanud!
Become a subscriber to continue reading!
Every week we bring you news from the community and exclusive columns. We're relying on your support to keep going and invite you to subscribe.
Starting from $2.30 per week.
