Õnnis on inimene, kelle tugevus on sinus, kelle mõttes on pühad teekonnad! Nutu orust läbi käies teevad nad selle allikate maaks; ka varajane vihm katab neid õnnistusega! Nad saavad rammule rammu lisaks ja ilmuvad Jumala ette Siionis! Issand, vägede Jumal, kuule mu palvet, võta kuulda, Jaakobi Jumal! (Psalm 84:6-9)
Taas siin Jumala õuedes viibides, kuuleme, kuidas taamal Yorki raekoja kell teist pärastlõunatundi lööb. Südapäev on seljataha jäänud, aga õhtu on veel kaugel. Kas pole nii, et need kaugusest kaikuvad kellalöögid suunavad meie mõtted aja märkamatule mööduvusele ja pea saabuvale sügisele – elusügiselegi. Vahtrad veel ei puneta ega langeta lehti. Iidne tarkus on aga inimese elu võrrelnud just puuga: „Ta on otsekui puu, mis on istutatud veeojade äärde, mis vilja annab omal ajal ja mille lehed ei närtsi.“ (Psalm 1:3) ,,Rohi kuivab, õieke närtsib, aga meie Jumala sõna püsib igavesti.“ (Jesaja 40:8) On hinge õnnistav, et Jumal ei jäta oma lapsi ka „hinge põuastel aegadel“. Ta valab nii rändajale kui puhkajale oma õnnistust kui varajast vihma. Ja viimaks ilmuvad nad kõik Jumala ette õnnistatult Siionis. (Psalm 84:6b).
Become a subscriber to continue reading!
Every week we bring you news from the community and exclusive columns. We're relying on your support to keep going and invite you to subscribe.
Starting from $2.30 per week.
