Vahel heidetakse kirikule ette, et tema arusaam Jumalast on inimmõistusele hoomamatu ning seetõttu tarbetu või koguni vale. Sellised etteheited on sama sõgedad, nagu see, kui keegi pahandaks veeallikaga, miks too ei lase ennast tühjaks juua. Vastupidi, iga mõistlik inimene rõõmustab, et allikas jätkub vett rohkemaks kui tema janu ühekordseks kustutamiseks, ning mida vähem inimene püüab allikat „paremaks teha“, seda parem – sest taolise „parendamise“ tulemuseks kipub enamasti olema see, et sillerdavalt puhtast lättest saab armetu poriloik.
Samamoodi on Jumalaga: selle asemel, et katsuda Teda üksipulgi lahti võtta ja ära seletada, tasub lihtsalt Tema ette kummarduda ning püüda Jumala võrratust olemusest ammutada nii palju kui vähegi võimalik. Seejuures on tõsi, et tühjaks ammutada ei suuda me Teda kunagi – ning samal ajal on isegi see pisku, mida oleme võimelised nägema, kogema, mõistma ja vastu võtma, ülevoolavalt suur ja imeline.
Kirik õpetab, et Jumal toimib alati ühtsena: Isa tegutseb Poja läbi Pühas Vaimus. Siiski on parema mõistetavuse huvides tavaks omistada teatavad tegevused Pühima Kolmainsuse erinevatele isikutele. Nii kõneldakse Isast kui Loojast, Pojast kui Lunastajast ja Pühast Vaimust kui Valgustajast, Trööstijast ja Pühitsejast. Kõige selle valguses Jumalat ja Tema tegusid vaadeldes ei saa me muud kui imestada ja imetleda.
Become a subscriber to continue reading!
Every week we bring you news from the community and exclusive columns. We're relying on your support to keep going and invite you to subscribe.
Starting from $2.30 per week.
