Mõte pühapäevaks: Kust leida abi?

Sa tead, ma vajan kedagi. Kui ma olin noorem kui täna, ma ei vajanud mitte kellegi abi üheski asjas. Aga nüüd on need päevad möödas, ma pole enam nii enesekindel, nüüd ma leian, et olen muutnud meelt ja avanud uksed. Aita mind kui saad!“

Vanad eestlased ütlesid: ,,Aita ise end, siis aitab sind Jumal“. Selle ütlemise juured on tegelikult Antiik-Kreekas ja mõte on, et Jumal (või kõrgemad jõud) ei aita seda, kes ise oma aitamiseks pole midagi valmis tegema. Kui see ütlemine on valdavalt mõistlik ja tõene, siis päris trööstitu ütlemine on: ,,Uppuja päästmine on uppuja enda asi.“ Me kõik jõuame elus kohtadesse, kus varem või hiljem mõistame, et me ei saa hakkama ja vajame abi. Ja õnneks näeb Jumal ja Piibel ,,uppuja päästmist“ veidi teisiti kui pessimistlik rahva kõnekäänd. Vahel ei saa me enda päästmiseks suurt midagi, peale appihüüdmise, teha.

Olin umbes 6-7aastane, kui otsustasime vanema vennaga enda meisterdatud ,,paadiga“ Kärdla rannas merele minna. Meie ,,paadiks“ oli traktori täispuhutud siselohv, mille sisse oli mahutatud plekist vann. Sellised olid tolle aja poistel väga levinud. Nendega sõideti enamasti jõe peal. Meie otsustasime minna merele. Kuna ma ei osanud ujuda, siis otsustasime sõita oma sõiduriistaga üle sügava soone, kus vesi oli mulle üle pea. Sügavale soonele järgnes madalam vesi, kus ma pidin maha minema. Õnnetuseks ei lugenud me vennaga merepõhja õigesti ja kui ma vette astusin, ei ulatunud mul jalad põhja. Mu vend hüppas kohe paadist vette ja vedas mind madalasse vette, kus esimese asjana panime põlved maha ja tänasime nuttes Jumalat, et ta oli meid päästnud. Ma isegi ei mäleta, kas me selles olukorras jõudsime paluda või hüüda Jumala poole. Võib-olla mu vanem vend tegi seda… aga kui see läbi oli, teadsime, kust tuli meile abi ja keda tänada. Meie eesõigus oli, et olime kasvanud kodus, kus oli õpetatud, kust tuleb abi ja kelle poole hüüda.