Meie ühiskonnas näib see antiikne tarkus olevat kaotsi läinud. Erimeelsustest on saanud inimesi lahutavad müürid. Nii killunevad kooslused, purunevad abielud ja lõhenevad kogudusedki. Lihtsam on oma tõde kehtestada, kui erinevusi taludes rahus koos elada.
Ometi ei ole inimlikud erimeelsused midagi uut taeva all. Rooma vangistuses viibides, kirjutab apostel Paulus Efesose kogudusele (60–62 pKr), kus kogudusega olid liidetud erineva taustaga inimesed: juudid, kelle elu oli kujundanud Moosese seaduse puhtuse reeglid ning paganlusest tulnud kreeklased, kelle senine maailm oli olnud teistsugune. Efesose kirjas kõlab Kristuse lepitustöö: „Sest tema on meie rahu, kes on mõlemad teinud üheks ja on maha kiskunud vaheseina, see on vaenu…“ (Ef 2:14; vrd 2:14–16). Paulus ei kõnele seega üksnes üldisest rahumeelsusest, vaid Kristuses sündinud uuest olukorrast: need, keda lahutas vaenusein, on kutsutud elama ühes Kristuse ihus.
Sellepärast tuletab Paulus neile meelde nende kutset Kristuses: „Nii manitsen teid siis mina, kes olen vang Issanda pärast, väärikalt käima kutsumise järgi, millega te olete kutsutud.“ (Ef 4:1). Koguduse ühtsus ei põhine loomulikul sarnasusel, ühisel maitsel ega inimlikul kokkuleppel, vaid Kristusel endal. Erinevused ei kao, kuid küsimus muutub sügavamaks: kuidas püsida ühtsena seal, kus erimeelsused on valusad?
Paulus ei otsi lahendust vastastikustest kompromissidest. Ta kutsub üles elama „vääriliselt“ – kooskõlas kutsumisega, millega Jumal on inimese Kristuses kutsunud. Kristuse kutset ei saa maha salata ega ebaoluliseks pidada. Seda saab kas elada või sellest mööda elada.
Paulus meenutab kristlikke voorusi, ilma milleta kristlik ühtsus jääb ainult „sõnakõlksuks“: alandlikkus (ταπεινοφροσύνη tapeinophrosynē alandlik meel, enese mitte-esile seadmine); tasadus (πραΰτης / praütēs leebe jõud, jõud ilma karmuseta); pikameelsus (μακροθυμία / makrothymia kannatlik meel, pikk kannatus); ning üksteise talumine armastuses (ἀνεχόμενοι ἀλλήλων ἐν ἀγάπῃ/anechomenoi allēlōn en agapē üksteise kandmine ja armastuses ruumi tegemine). Need ei ole nõrkuse märgid nagu paganlikus maailmas tavatseti mõelda, vaid Kristusesse liidetud inimese eluviis: valmisolek lasta lahti oma isekuse krambist, et teha armastuses ruumi teisele.
Aga Paulus ei ütle, et ühtsus sünnib siis, kui kõik mõtlevad ühtemoodi. Ta ütleb, et tuleb olla „usinalt üksmeelt pidamas Vaimus rahusideme läbi“ (Ef 4:3). Ühtsust tuleb hoida, sest see on Püha Vaimu kingitus. Meie ülesanne ei ole Kristuse ihu luua, vaid mitte lõhestada seda, mille Kristus on üheks teinud.
Seda aitab mõista „ühe ihu“ kujund. Kogudus on Kristuse ihu, mille liikmed on erinevad, kuid kuuluvad üksteise juurde. Kui kogu ihu oleks silm, kus oleks siis kuulmine? Kui kogu oleks kuulmine, kus oleks siis haistmine? Aga nüüd on Jumal seadnud liikmed, igaühe neist, ihu külge, nõnda nagu tema tahtis. Kui aga need kõik oleksid üks liige, kuhu jääks siis ihu? Nüüd on aga küll palju liikmeid, kuid üks ihu. Ent silm ei või öelda käele: „Mul ei ole sind tarvis!“ või jälle pea jalgadele: „Mul ei ole teid tarvis!“ (1Kr 12:17–21)
Kolmainupüha juhib meid veel sügavamale Jumala mõistmisele. Kristlik usk tunnistab Püha Kolmainu saladust: üks Jumal kolmes isikus – Isa, Poeg ja Püha Vaim. Nikaia-Konstantinoopoli usutunnistuse järgi on Isa, Poeg ja Püha Vaim üks Jumal, üheväeline ja üheloomuline – homoousios, sama olemusega. Nad ei ole kolm jumalat ega ühe Jumala kolm maski, vaid kolm isikut – hypostasis – ühes jumalikus olemuses – ousia. Isa on alguseta algus, Poeg on Isast igavesti sündinud ja Püha Vaim lähtub Isast.
See tähendab, et Jumala ühtsus ei ole isikupäratu monoliit ega külm ühetaolisus. Jumala ühtsus on elav armastuse ja osaduse ühtsus. Jumalas ei ole üksindust, vaid igavene osadus. Isa, Poeg ja Püha Vaim ei sulandu üksteiseks ega seisa üksteise vastu, vaid elavad täiuslikus armastuse ühtsuses.
Iidne Iiri pärimus, mida seostatakse püha Patrickuga, kõneleb ristikheinalehest: kolm eristatavat lehekest kuuluvad siiski ühte lehte. See pilt ei seleta Kolmainu saladust lõpuni, kuid aitab näha, et kristlikus usus võib ühtsus kanda eristatavust, suhet ja elu.
Vana kristlik rahutarkus sõnadega: In necessariis unitas, in dubiis libertas, in omnibus caritas– olulises ühtsus, kaheldavas vabadus, kõiges armastus. Seda lauset seostatakse 17. saj teoloogi Rupertus Meldeniuse ehk Peter Meiderliniga ja tema 1626. a kirjutisega Paraenesis votiva pro pace ecclesiae. See ei tähenda tõe maha salgamist, vaid oskust eristada hädavajalikku, vaieldavat ja seda, mida peab igal juhul kandma armastus.
Seetõttu ei ole kristlik ühtsus pelk kokkulepe olla üksteise vastu leebemad. See on olemisühtsus Kristuses. Me ei kuulu üksteise juurde sellepärast, et oleme loomult sarnased, vaid sellepärast, et Kristus on meid enda külge sidunud.
PÜHAPÄEVA MÕTE: Kristlik ühtsus ei tähenda ühetaolisust, vaid vastastikku erinevuste talumist Kristuse antud rahus. Tõeline kooskõla sünnib seal, kus isekuse krambist lahtilaskmine teeb ruumi teisele inimesele – sest üks ihu ei ela siis, kui kõik liikmed on ühesugused, vaid siis, kui nad kuuluvad erinevuses üksteise juurde armastuses.
