Aga inimesed ei tea seda ega mõista. Ei mõistnud toona ega mõista ka nüüd. Issand teadis sedagi.
Kätte on jõudnud aeg, milles ei ükski inimlik mõte, tahe ja tegu ei jää püsima. Palmipuudepüha pidulikkus ja kuninglikkus veeretab tee valla Suure Nädala sündmustesse ja Ülestõusmispühades viiakse lõpule Jumala loominguime, et inimene võiks ja saaks elada elusamat elu.
Lõpuni mõista Palmipuudepühast Ülestõusmispühade aega on sama, mis mõista igavikku või kuidas Jumala inimlikkus allub kuninglikule ülendamisele ja pühas õhtu söömaajas sünnib ime, et vastu võetakse tõeline Kristuse veri ning reetmise järel tabab valu ja alanduse ja surma tee.
Ometigi saab olla samasse maapõrmust juured ajanud puust sõim, millesse inglilaulu saatel mähitakse mähkmetesse väike poiss. Samast puust saab olla Suurel Neljapäeval ülal kambris laud, mille ümber kogunejad kuulevad sõnu, mis seovad omavahel kokku nii mööduva kui möödumatu, maise kui taevase: ,,Võtke! See on minu ihu.“, ,,See on minu lepinguveri, mis valatakse paljude eest.“ (Mk.14:22-24) Lõpeks saavad olla samad ka Suure Reede prussid, mille puusäsisse tungivad naelad kinnitavad risti külge mehe, keda tervitati nädala eest palmiokste ja rõõmuhõisetega.
Become a subscriber to continue reading!
Every week we bring you news from the community and exclusive columns. We're relying on your support to keep going and invite you to subscribe.
Starting from $2.30 per week.
