Aga inimesed ei tea seda ega mõista. Ei mõistnud toona ega mõista ka nüüd. Issand teadis sedagi.
Kätte on jõudnud aeg, milles ei ükski inimlik mõte, tahe ja tegu ei jää püsima. Palmipuudepüha pidulikkus ja kuninglikkus veeretab tee valla Suure Nädala sündmustesse ja Ülestõusmispühades viiakse lõpule Jumala loominguime, et inimene võiks ja saaks elada elusamat elu.
Lõpuni mõista Palmipuudepühast Ülestõusmispühade aega on sama, mis mõista igavikku või kuidas Jumala inimlikkus allub kuninglikule ülendamisele ja pühas õhtu söömaajas sünnib ime, et vastu võetakse tõeline Kristuse veri ning reetmise järel tabab valu ja alanduse ja surma tee.
Ometigi saab olla samasse maapõrmust juured ajanud puust sõim, millesse inglilaulu saatel mähitakse mähkmetesse väike poiss. Samast puust saab olla Suurel Neljapäeval ülal kambris laud, mille ümber kogunejad kuulevad sõnu, mis seovad omavahel kokku nii mööduva kui möödumatu, maise kui taevase: ,,Võtke! See on minu ihu.“, ,,See on minu lepinguveri, mis valatakse paljude eest.“ (Mk.14:22-24) Lõpeks saavad olla samad ka Suure Reede prussid, mille puusäsisse tungivad naelad kinnitavad risti külge mehe, keda tervitati nädala eest palmiokste ja rõõmuhõisetega.
Vanadel roomlastel on vanasõna: „Aquila non captat muscas!“ – kotkas ei püüa kärbseid! Selle vanasõna tähendus saab selgeks seletades. Kotkaste tiibades on nii palju jõudu, et tõusta kõrgele taeva alla ja kotkas on see, kes näeb kaugele ja suudab silmas pidada kõrgemaid sihte. Kärbestega, selle tühja-tähjaga tegelevad teised, nende püüdjateks on teised tegelased. Inimesed peaksid taipama üllaid ja õilsaid eesmärke, mitte ennast vaevama tühiste, väärtusetute asjadega. Silmas tuleb pidada olulist. Inimene, kes proovib näha maailma Jumala silmade läbi, on valinud olulise.
Kuid kuidas taibata, mis on oluline, mis on õige ja mis väär. Arvatakse, et eesti keelde on sõnad parem ja pahem tulnud just läbi kiriku ja kirikukeele. Ammusel ajal olid Eestimaalgi jumalateenistused suuresti ladinakeelsed ja inimesed mõistsid seda pea samapalju kui tänapäeval. Selleks, et asju selgitada, etendati lugusid, olgu jõululood, Jeesuse sünnilugu, pühakute elulood, pühakute ja Jeesuse kannatuslood, proovilepanekute lood, õpetlikud lood, just nagu tänapäeval pühapäevakooli näidendites. Nii astusid vaataja ette kõik, õiged ja head tegelased: Jumal, inglid, pühakud paremalt ehk õigelt poolt. Pahemalt ehk kurakätt tulid pahad ja kurjad, kes tulid lavale piltlikult üteldes, saba lohisedes, sõrgade klõbinal, sinist suitsu, kurje plaane ning väävli haisu välja ajades. Nii on see meie keeles andnud väärtushinnangulised sõnad: paremat ehk õiget kätt ja selle vastu olevad, vasakut kätt, pahemat ehk kurakätt. Särki saab selga panna ka vaid õiget pidi või pahempidi ehk tagurpidi. Aga kust jookseb siis õige ehk parema ja kurja piir, eks ikka sealt, kust algab inimese parem ja pahem pool – meie südame keskelt.
Selle äratundmise teel on abiks Meie Isa palves antud palved: Sinu tahtmine sündigu nagu taevas nõnda ka maa peal, ja ära saada meid kiusatusse, vaid päästa meid ära kurjast.
Kuid laskem kõlada ühel Anglosaksi eleegilisel poeemil
„Seafarer“, seda R. Sepa tõlkes „Lindprii“:
,,Mõistkem ära, kus meil me kodu on,
mõelgem järele, kuidas temani jõuda,
tehkem kõik selleks, et me ikkagi suudaks
näha ükskord eespool jäägitut õndsust,
kus Issanda armus võiks kesta me elu,
lootus taevastes. Kõige Pühamat tänagem,
et meile ta toeks on, maailma valdajat,
igavest Issandat ikka ja igavesti.“
Rahulist ja õnnist pühadeaega!
Arho Tuhkru, Tallinna Piiskopliku Toomkoguduse õpetaja
