Sissejuhatus: Hea Karjase Tall: „Kas oled eksimisele eksitatud hing või tunned end kindlalt Päästja kaitse all?“ See ilusasti luiskav maailm kihutab ja libiseb me käest, igal sammul end kaunisõnaliselt välja vabandada püüdes: Eksimine on ju inimlik? On küll. Aga patus püsimine on kuratlik. Errare humanum est, perseverare autem diabolicum, kinnitab Püha Augustinus oma teoses Civitate Dei. Kas oleme piisavalt süüdimatud, et pimesi Päästjat järgida?
I Päästja kaitse: Psalm 23:1 kinnitab: „Issand on minu karjane, mul pole millestki puudust.“ See pole pelgalt lohutav sõna, vaid elav tõde, mis peaks juhtima iga me sammu. Taas Püha Augustinuse sõnadega: „Sina, Issand, oled minu kõrgeim varjupaik. Sa tõstad mind kõrgemale kui mu patud.“ See tõdemus ärgitab meid Päästjat tänama. Tema halastus ja armastus pesevad me vead ja kingivad patu kahetsejale uue alguse.
II Usk ja mõistus tasakaalus: Jeesus Kristus kuulutab: „Mina olen hea karjane. Hea karjane annab oma elu lammaste eest.“ (Johannese 10:11) Kuidas me sellele ohverdusele vastame? Me ei ole ju pime lambakari, vaid oma usku täies teadmises tunnistavad Jumala armastust jagavad Issanda karja liikmed. Clive Staple Lewis ütleb: „Usu esimene samm on teadlikkus vajadusest Jumala järele.“ Jumalakartus ei eelda pimesi järgimist. Olla Issanda lambuke tähendab olla aukartlik ja alandlik, aga mitte kaotada Looja kingitud mõtlemisvõimet. Usk ja mõistus peavad olema tasakaalus, nagu kaks tiiba, millel inimvaim Jumalast mõtiskledes kõrgustesse tõuseb (Thomas Aquina).
Become a subscriber to continue reading!
Every week we bring you news from the community and exclusive columns. We're relying on your support to keep going and invite you to subscribe.
Starting from $2.30 per week.
