Johannes tunnistab: „See käsk on meil temalt endalt, et kes armastab Jumalat, armastagu ka oma venda.“ 1Jh 4:21
Kristlikust ligimesearmastusest lähtuvad põhimõtted, mida peame kogu ühiskonnas olulisteks väärtusteks. Näiteks ei kujutaks me ette elu ilma meedikute, hoolekandetöötajate või päästjate hooliva ja ennastsalgava panuseta. Hea ja julge on elada, kui teame, et haigestumise ja kriisiolukorda või õnnetusse sattumise korral leidub institutsioone ja ametikandjaid, kelle kohustus ja kutsumus on meid päästa, ravida ja aidata.
Omamoodi paradoks on, et mida paremini turvatud keskkonnas elame, seda rohkem sõltume kriisiolukordades meile osutatavast professionaalsest abist. Oleme väga paljus delegeerinud vastavatele institutsioonidele ja koolitatud spetsialistidele koos abi andmise kohustusega ka elementaarsed enese ja kaasinimese abistamise oskused.
Praktilises elus väljenduv saab alguse meie vaimsest teadlikkusest, hingelisest turvatundest või selle puudumisest. Piiblis on kirjas: „Armasta oma ligimest nagu iseennast!“ Seda reeglit väidavad end järgivat ka uskmatud inimesed. Teistega arvestamise oskus on ju hea kasvatusega inimese ja kombeka käitumise tunnus.
Kuid ilma Jumalata seab inimene end väga libedat teed käima. Kui enesearmastus seatakse ligimesearmastuse lähtekohaks, on kukkumine kindlustatud. Langemise suund võib küll olla erinev, kuid tulemus ühtviisi saatuslik. Võib juhtuda, et ennastsalgavaks elu põhimõtteks seatakse ligimest rohkem armastada kui ennast ning tulemuseks on kogu tänamatus maailmas suur ja lõpliku pettumise kibedus. Samahästi võib enesearmastus kujuneda nii pimestavaks, et ligimestele osatakse soovida vaid seda, mis enesele ainuõige näib. Tulemuseks on despootlik „heategija“, kes tõttab kaasinimest (parema meelega aga kogu maailma) „vabastama“ halastamatult ja vahendeid valimata alistades väitega, et tahetakse teha ju ainult kõige paremat.
Kui Jeesus ütles, et esimene ja suurim käsk on armastada Jumalat üle kõige, siis polnud see mingi eluvõõras vagatsemine, vaid äärmiselt praktiline õpetus. Üksnes Jumala igavese ja täiusliku armastuse osaduses olles suudab inimene kaasinimestele silma vaadates näha neis Jumala palet. See annab ka kindluse ja turvatunde, et meiegi silmade kaudu näeb Jumal ise nii meie kaasinimeste kui me endi tõelisi igatsusi, vajadusi ja väärtust.
Suurima käsu pühapäev küsib meilt taevase Isa armastusega ja Looja selgusega – Kas ja kuidas oleme endis lasknud kasvada ususeemnel? Kas meie soovide ja igatsuste, elu ja armastuse allikaks ja mõõdupuuks on Jumala armastuse tänumeelse kogemise oskus? Kas oleme tahtnud ja osanud seda Jumala lapseks olemise ülendavat kogemust ja vaimse turvatunde leidmise elutähtsat oskust edasi anda oma lähedastele ja eriti järeltulevale põlvkonnale?
Armas taevane Isa, Sina oled meile andnud käsud oma armastuse märgiks. Ilma Sinu abita me ei suuda siiski järgida Sinu tahet ja täita Sinu armastuse käsku. Saada Püha Vaim meid juhtima, et armastaksime Sind üle kõige ja leiaksime armastuses tee ligimese juurde. Jeesuse Kristuse, Sinu Poja, meie Issanda läbi. Aamen.
