Elu saab vaadata kahel viisil. On neid, kes näevad, et kõik on arm ja kingitus. Ja sellise eluhoiakuga inimesed ei ole sugugi alati need, kellel on kõike väga palju. Pigem olen kohanud seda päris piskuga läbi ajavate inimeste juures, kellel on elus olnud suuri kaotusi ja raskeid läbielamisi. Kuid nad on säilitanud tänulikkuse ja mõistmise, et me ei ole siia ilma tulles mitte midagi kaasa toonud. Kõik on arm. Ja siis on teine tüüp inimesi, kelle jaoks elu on üks suur võlg ja puudujääk. Need on inimesed, kes näevad suurepäraselt oma pingutusi ja oma panust, kuid teised lihtsalt ei vasta sellele piisavalt. Elu on alati võlgu seda head, mida ma olen ära teeninud. Ei pea geenius olema, et mõista, kummad inimesed on õnnelikumad ja rahulolevamad ja kummad inimesed teisi enda ümber õnnelikumaks suudavad teha.
Loomulikult saame me vaadata Tartu rahulepingut kui lihtsalt soodsate asjaolude õigeaegset kokkulangemist ja Eesti poliitikute ,,silmapaistvat mõistust ja taiplikkust“. William Tomingas kirjutab oma raamatus „Mälestused. Vaikiv ajastu Eestis“, et oma osa oli kõiges kindlasti ka Lenini naise venna Mihhail Krupski vene poolele üle andmine ning suure raskusega hangitud kvaliteetsel alkoholil. Võib-olla. Aga suures plaanis on Tartu rahu sõlmimine, nendel tingimustel, nagu see sõlmiti, väikese Eesti jaoks ime. Ärateenimatu arm. Midagi, mis on sündinud mitte tänu meile, vaid vaatamata meile. Nii võimegi Tartu rahulepingut nimetada ka julgelt Tartu armuks.
Tänane kirjakoht esitab meile küsimuse: Kuidas me läheme Jumala ette? Milline on meie südamehoiak, kui me palume? Kuulsin kord ühte meest ütlemas, et tema kiriku uksest sisse ei astu, sest tema on liiga patune. Ju siis olid sealsed kristlased andnud põhjust selliseks hoiakuks. Ühes koguduses pandi ukse peale aga hoopis silt: ,,Täiuslikel sisenemine keelatud!“
Probleem ei ole see, kui me Jumala juurde tuleme ja tunneme oma puudulikkust. Probleem on see, kui me tunneme oma täiuslikkust, millega on seotud hoiak, et Jumalgi on meile veidi võlgu ja taevauksedki peaks olema valla, kuna ma olen lihtsalt nii hea inimene. Taaniel ei tulnud Jumala ette palvele mitte sellepärast, et ta eeldas, et Jumal kuuleb teda, kuna ta vastab mingile pühaduse või tubliduse kriteeriumile. Ta mõistis, et Jumala juurde on põhjust tulla ja oma palved Tema ette tuua, kuna Jumal on halastav ja armuline. Ta ei kuule meid mitte tänu meile, vaid vaatamata sellele, millised me oleme. Kui me Jumala ette tuleme, siis ta ei põrnitse meid altkulmu veidi vihase ja mõõtva pilguga, et leida meis kusagiltki midagi, mis annaks talle põhjust öelda: ,,Sa ei ole piisav!“ Vastupidi. Jumal on kõik rajanud armule. Isegi põhjuse on ta Pauluse kirjapandu läbi ilmutanud: ,,Sest teie olete armu läbi päästetud usu kaudu – ja see ei ole teist enestest, vaid see on and Jumalalt – mitte tegudest, et ükski ei saaks kiidelda.“ (Ef 2:8-9)
Me oleme täna eestlastena tänulikud Tartu rahulepingu eest, taasiseseisvumise eest ja selle eest, et meil on eestlastena läinud imetabaselt hästi. Uskumatult hästi. Leidkem tänupõhjust ka iseenda elus, sest meile on nii palju kingitud ja mida enam me oma elus Kinkijale lähemale astume, seda enam oskame ka väärtustada seda, mis meile kingitud on.
Olge hoitud!
Toronto Eesti Baptisti Koguduse pastor Timo Lige
