Juba aastaid elame kogukonnana keset suurt ehitusplatsi. Masinad mürisevad, suruhaamrid taovad ja maa väriseb nende löökide all, nii et kõik olnu näib hetkega tolmuks haihtunud olevat. Ehitajad askeldavad ja eksperimenteerivad ainukordse vundamendi kallal, kuid unistuste hoone ise ei näi veel kerkivat. Ometigi püsib sügaval sisimas lootus, et kord tõuseb sellele hirmkallile vundamendile midagi püsivat ja kaunist, kuhu saab talletatud meie rahvakillu, „võõra ja majalise“, õnnistusrohke ajalugu.
Kuigi materialistliku maailmavaate esiapostel Karl Marx olevat väitnud, et aineline on baas, millele rajatakse vaimne pealisehitus, tuletab paganate apostel Paulus meie argiteadvusele meelde, et igaühe vaimne eluhoone on midagi enamat kui füüsiline ehitis. Marxi teooria järgi määrab majanduslik baas kultuuri, poliitika ja religiooni („Saksa ideoloogia“ 1845). Paulus aga väidab, et füüsilised ehitised on ajutised ja alluvad lagunemisele, samas kui vaimne hoone, mille aluseks on Kristus, on igavene.
Liigne keskendumine füüsilise hoone ehitamisele võib viia vaimsete ja kogukondlike väärtuste unarusse jätmiseni. Ressursid, mis kuluvad füüsilisele hoonele, võivad võtta ära tähelepanu ja energia, mis peaksid minema vaimse ja kogukondliku elu edendamisele. Tõeline kasv ja tugevus tulevad vaimsest sügavusest ja ühtsusest, mitte väliste struktuuride hiilgusest. Vaimne hoone toob püsiva rahu ja kindlustunde, mida füüsilised ehitised ei suuda pakkuda.
Become a subscriber to continue reading!
Every week we bring you news from the community and exclusive columns. We're relying on your support to keep going and invite you to subscribe.
Starting from $2.30 per week.
