Juba aastaid elame kogukonnana keset suurt ehitusplatsi. Masinad mürisevad, suruhaamrid taovad ja maa väriseb nende löökide all, nii et kõik olnu näib hetkega tolmuks haihtunud olevat. Ehitajad askeldavad ja eksperimenteerivad ainukordse vundamendi kallal, kuid unistuste hoone ise ei näi veel kerkivat. Ometigi püsib sügaval sisimas lootus, et kord tõuseb sellele hirmkallile vundamendile midagi püsivat ja kaunist, kuhu saab talletatud meie rahvakillu, „võõra ja majalise“, õnnistusrohke ajalugu.
Kuigi materialistliku maailmavaate esiapostel Karl Marx olevat väitnud, et aineline on baas, millele rajatakse vaimne pealisehitus, tuletab paganate apostel Paulus meie argiteadvusele meelde, et igaühe vaimne eluhoone on midagi enamat kui füüsiline ehitis. Marxi teooria järgi määrab majanduslik baas kultuuri, poliitika ja religiooni („Saksa ideoloogia“ 1845). Paulus aga väidab, et füüsilised ehitised on ajutised ja alluvad lagunemisele, samas kui vaimne hoone, mille aluseks on Kristus, on igavene.
Liigne keskendumine füüsilise hoone ehitamisele võib viia vaimsete ja kogukondlike väärtuste unarusse jätmiseni. Ressursid, mis kuluvad füüsilisele hoonele, võivad võtta ära tähelepanu ja energia, mis peaksid minema vaimse ja kogukondliku elu edendamisele. Tõeline kasv ja tugevus tulevad vaimsest sügavusest ja ühtsusest, mitte väliste struktuuride hiilgusest. Vaimne hoone toob püsiva rahu ja kindlustunde, mida füüsilised ehitised ei suuda pakkuda.
Apostel Paulus tuletab meelde, et me ei ole enam võõrad ega majalised, vaid pühade kaaskodanikud ja Jumala kodakondsed, kes on rajatud Kristusele kui nurgakivile, mille hoone ehitajad ise on küll tunnistanud kõlbmatuks (Ps 118:22). Paulus kinnitab: „Meie oleme tema teos, loodud Kristuses Jeesuses headeks tegudeks.“ (Efeslastele 2:10)
Aga kuni kogukonna keskus valmib, oleme võõrad ja majalised (Läti majas). Apostel Paulus tuletab meelde, et Kristuses ei ole keegi meist võõras ega majaline, vaid koos võõrustajatega oleme Jumala perekonna liikmed. Otmar Pello kirjutab oma jutluses: „Kus Jumalat tõeliselt ja vaimus appi hüütakse, koraale lauldakse ja Kristusest jutlustatakse, seal on olemas kirik, sõltumata hoonest ja tema arhitektuurist.“ (Otmar Pello, „Ja ööd ei ole seal“, 1972). Sama kehtib ülekantud tähenduses ka meie kogukonna kohta: seal, kus eesti koorid harjutavad ja laulavad, kus eesti kool tegutseb ja kogukond rõõmus ja kurbuses koguneb, seal asub ka kogukonna keskus.
Kuid oma elu ehitades peame arvestama veel ühe paradoksiga: kuigi rajame uut püsivat kodu, oleme siiski kõik „võõrad ja majalised siin maailmas.“ (Heebr. 11:13).
Ameerika Ühendriikide filosoof, teoloog ja kristlik kirjanik Dallas Willard on öelnud: „Meie kodu on taevas ja meie elu siin on ajutine palverännak.“ (D. Willard, The Divine Conspiracy). Ehitatagu pealegi kauneimad füüsilised hooned inimese hüvanguks, kuid veelgi olulisem on, et ehitaksime oma vaimset hoonet, lubades seal leida eluaseme ka Kristusel ja peegeldades Tema armastust sellele maailmale.
Ja oma ajutisuse tunnistamine siin maailmas ei peaks meid kutsuma mõttetult tormama, vaid elama oma elu tasakaalukalt, mõtestatult ja elusamalt siin ja praegu, olles kindlad oma tõelisele kodakondsusele Jumala riigis.
Aamen.
[i] Võõrastemaja on paik, kus ajutiselt peatuvad teelised, rändurid ja külalised. Seda sõna kasutatakse sageli kirjeldamaks majutuskohta, mis pakub öömaja, sööki ja mõnikord ka muid teenuseid teekäijatele. Võõrastemajad olid eriti olulised ajal, mil pikkade vahemaade läbimiseks polnud tänapäevaseid transpordivahendeid ning inimesed vajasid reisi ajal sageli peatumiskohta.
Toronto Vana-Andrese Koguduse õpetaja Kalle Kadakas
