See tõi mulle meelde kunagi kuuldud loo. Ühel pühapäeval saadeti salk sõdureid üht kirikut sulgema. Nad sisenesid kirikusse jumalateenistuse ajal ja nõudsid liturgia katkestamist. Seejärel andis sõdurite komandör kirikulistele korralduse: „Kõik need, kes on valmis usust loobuma, võivad ära minna, ülejäänud lastakse maha.“ Osa kirikulisi lahkus, osa jäi neid ähvardavast surmast hoolimata kirikusse. Pärast usutaganejate lahkumist lukustasid sõdurid kiriku ukse, panid oma relvad maha ja ütlesid kirikusse jäänutele: „Rääkige meile oma usust!“
Mul ei ole võimalik kinnitada, kas see on tõestisündinud või väljamõeldud lugu. Aga ma tean, et selletaolisi võib ajaloost leida tuhandeid, alates esimeste sajandite märtritest, kellest paljude kindlameelsus mõjutas nende timukaid niivõrd, et nemadki pöördusid Kristuse poole – samamoodi, nagu pärimuse järgi sai kristlaseks rooma sõjapealik, kes juhtis Kristuse ristilöömist.
Ega me ju päris lõpuni ei tea, kummal pool me ise oleksime, kui meid taolise elu või surma valiku ette pandaks. Enne, kui see pole sündinud, me ei tea, kas lahkuksime koos usutaganejatega või jääksime kindla märtrisurmaga arvestades paigale. Jeesus teadis, kui suurt enesesalgamist see valik nõuab, ja julgustas oma jüngreid: „Ärge kartke neid, kes ihu tapavad, hinge ei suuda aga tappa, pigem kartke Teda, kes võib nii hinge kui ihu põrgus hukata!“ (Mt 10:28)
Become a subscriber to continue reading!
Every week we bring you news from the community and exclusive columns. We're relying on your support to keep going and invite you to subscribe.
Starting from $2.30 per week.
