Aga kes on rumal ja kes tark? Rumal võiks ju olla see, kes teab veidi vähem kui teised ja tark see, kes teab suhteliselt rohkem kui teised. Samas võib juhtuda, et teatud teadmine või tarkus võib olla rumaluse äärmuslikuks vormiks. Vana budistlik lugu räägib, mehest, keda oli tabanud mürgitatud nool. Ainus tarkus, mida ta vajas, oli esimesel võimalusel lasta nool eemaldada ja otsida ravi. Mees aga hakkas otsima vastuseid küsimustele selle kohta, kes tulistas, millisesse kasti kuulus laskja, mis materjalist oli nool, mis värvi oli vibunöör jne. Mees suri enne, kui oleks abi saanud.
Juba paar tuhat aastat on lääne kultuuriruumis ettekujutus, et teadmine on teadlikkus suurte ja tähtsate asjade kohta. Eesti teadusfilosoof ja astrofüüsik Enn Kasak on öelnud, et kui me teame, kust õlut osta, siis see ei ole teadmine. Kui me aga juba teame, mis õlu oma olemuselt on ja mida ta inimesega teeb, siis on see juba teadmine.
Iiobi raamatus on imeline peatükk (28. ptk), mis arutleb tarkuse asupaiga üle. Mõned lõigud sealt. ,,Tõesti, hõbedal on leiukoht ja kullal pesemispaik, raud võetakse mullast ja kivist valatakse vask… Maast kasvab leib, aga maa sügavused pööratakse tulega pahupidi… Aga tarkus - kust seda leitakse? ja kus on arukuse asupaik? … Sügavus ütleb: „Minu sees seda pole.“ Ja meri ütleb: „Ei ole minu juures.“ Puhta kulla eestki ei saa seda osta ega hõbedaga selle hinda vaagida. Jumal, tema tunneb teed sinna ja tema teab selle asupaika… Ja ta ütles inimesele: „Vaata, Issanda kartus - see on tarkus, ja hoidumine kurjast on arukus!““
Become a subscriber to continue reading!
Every week we bring you news from the community and exclusive columns. We're relying on your support to keep going and invite you to subscribe.
Starting from $2.30 per week.
