Oli suur rõõm kohtuda kogukonna liikmetega, kes selle paiga asutasid, aga ka nendega, kes metsaülikoolis juba lapsena osalema hakkasid ja käivad seal siiamaani. Eriti hea meel oli näha osalemas nii palju erinevates riikides elavaid Eesti juurtega noori – see annab tunnistust sellest, et eestlus on välisriikides elujõuline ja noorele põlvkonnale oluline teema.
Loodan, et saame Välisministeeriumi poolt metsaülikooli tegemistes ka tulevikus kaasa lüüa ja soovin metsaülikooli korraldajatele palju jõudu selle ajaloolise traditsiooni jätkamiseks.
Sirje Rägo, Saksamaa.
MÜ on üks toredamaid täiskasvanutele mõeldud täiendusest, mida oskab ette kujutada. Miks? Nii mitmekülgne, kõigile leidub midagi, nii poliitikahuvilistele, ,,raamatukoidele“, noortele ja vanadele luulesõpradele, rahvatantsu fännidele, pidu panejatele, spordi tegijatele, loodusest lugupidajatele, teatri harrastajatele jne. jne. Igaüks saab käia oma radu, aga ka olla teistega koos. Õhk on puhas, mootorpaat järvel ei tukerda ja kiirtee toa akna tagant mööda ei lähe. Süüa teevad köögitädid ja -onud imehästi ja nagu beebid saime iga kolme tunni tagant toitu.
Tore oli ka see, et osavõtjaid oli nii ,,Soomest kui Saarest“ seega kogu maailmast. Ja vanusepiiranguid polnud: noorim oli vist kolmekuune, vanim 93aastane.
Tuhat tänu organiseerijaile, selline üritus on ainulaadne ja aitab kaasa inimeste vaheliste sildade püstitamisele maade ja merede vahel.
Lea Küngas-Leitaru, Saksamaa
Suur tänu Metsaülikooli eestvedajatele, suurepäraste kokkadele, referaatidele, saunameistrile, külalistele….
Imeilus nädal paradiislikus looduses.
Aitäh!
Photo gallery
Fotod: Maimu Mölder, Tauno Mölder, Lea Kreinin
Annika Tork, Vancouver, Kanada
Sel aastal sain ma veeta vaid kaks päeva metsaülikoolis, kuid selle lühikese ajaga sain rikkalikult elamusi. Loenguid oli mitmel erineval teemal, sealhulgas eestlus, maailmapoliitika ning arhitektuur. Need olid lühikesed, kuid sisukad ning tutvustasid uusi ideid ja julgustasid meid kõiki edasi arutlema ja küsima.
Mulle väga meeldis teiste osalejatega tutvuda ja juttu ajada. Osalejad tulid kohale Põhja-Ameerikast, mitmest Euroopa riigist, Austraaliast ja Eestist. Mul oli väga tore kohtuda mõne teise noorega, kellega olin varem ainult Zoomi kaudu vestelnud!
Päevad algasid järves ujumisega ning lõppesid ülihea saunaga. Ma loodan järgmisel suvel uuesti käia ja julgustan kindlasti ka teisi noori tulema! Seda elamust ei saa sõnadega õigesti väljendada, seda tuleb ise kogeda.
Lachlan Bell, Sydney, Australia
I arrived at Metsaülikool uncertain of what to expect – despite having visited the site briefly last year. I was however familiar with the former programming of MÜA (Metsaülikool Australia) and had heard several anecdotes during fieldwork about people’s past ,,Estonian camping“ experiences in Australia. Stories of MÜA being academically exclusive, linguistic perfectionists governed by orthodox rules lingered somewhere in the background of how I imagined MÜ in Canada.
I was pleasantly surprised by how it actually was. I immediately felt welcomed upon arrival. Everyone was incredibly warm, forgiving (yes the stereotype is true!) and generous. And the site! The setting itself was truly the idyll that those early summer camp instructors of the 1800s had been searching for. Leaving the congested arteries and perpetual skyscrapers of the concrete džungel, Kotkajärve was quite literally a breath of fresh air. The brisk scent of pines and damp earth enveloped you, whilst you were warmed by the fire or the 100-degree sauna and a chilling plunge into the black Eaglelake. The Muskokan forests were soundtracked to the pärimuslaulud of ‘Hypnosis Negative’, birdsong, saunalaulud, and the siren alerting us to move to our next loeng or kohvipaus. The contrast between Toronto and the forest could hardly have been greater.
MÜ felt uncanny in some ways, owing to its resemblance to the Estonian summer camps I have been studying for the past two years, albeit with an adult orientation and more lectures. There was something familiar about the rhythms of camp life: everyone eating together, moving between activities, going canoeing, wandering around the forest, sitting around fires and, naturally, talking to people about summer camp. Albeit still no sauna at Sõrve (so far!). There was something about being removed from the usual rhythms of city life that made conversation easier and easier to debate perhaps as we were all there for the same purpose, to talk, listen, and learn. There always seemed to be someone to talk to.
Kotkajärve clearly held a power and spirit over those who come together to help activate the site. Following two years living in Tartu, hearing attendees describe MÜ as a ,,mini-Estonia“ was particularly jarring. I could not personally resonate with this as everything to me felt tinged with a sprinkle of Canuck. To me it most resembled the Esto gatherings I was used to back in Sydney. I am still not sure whether that feeling can be recreated back in Estonia.
This place holds an important place in people’s hearts, with dialogue and intergenerational exchange lying at its core. MÜ and Kotkajärve both exist as a culmination of successive years of voluntary labour and intradependent collaboration. This was most evident at the hiis, where the names of those who have passed were acknowledged and added to the richness of both the Canadian-Estonian and global Estonian community. It reminded me that while these places like Kotkajärve or Keskus are there – we continually make and remake these places through the people who give their time towards it. Likewise, it is not without initiative and passion that things can get done – ,,tehke kui sa tahad“ – do it yourself if you want it! I am grateful for this opportunity and experience.
Mark Merilo, Toronto, Kanada
See on lahe ühes kohas nii palju eestlasi üle maailma näha. On kerge mulje saada et väliseestlased on kõik samad, aga saab otse aru, et väliseestlus on mosaiik mitmest kohast ja kultuurist, kõik Eesti juurtest kasvanud. Isegi vahvam on näha kuidas noorte põlvkonnad mitte ainult hoiavad seda, vaid kasvatavad seda hinge edasi.
