Maarja Pärl Lõhmus (MPL): 1991. aasta augusti nn putši-ajal töötasin Eesti Raadio kirjanduse ja kuuldemängude toimetuses. Minul tuli olla valves auto ja autojuhiga, et kui tekib vajadus, viib ringhäälingu masin mind varusaatejaama infot edastama. Mulle isegi ei öeldud, kus tagavarastuudio asus, kui Tallinna Raadio- ja Telesüsteem oleksid hõivatud või suletud.
Neid aegu iseloomustan kui äärmiselt selgeid intellektuaalse ühistöö aegu, kus igapäevane elu liikus Eesti Vabariigi taastamise poole. Olimegi juba üle aasta maha jäänud, Leedu oli taastanud oma riigi juba 1990. aasta 11. märtsil, ent samal ajal kogunenud Eesti Kongress sattus olukorda, kus kongressile valitud rahvarinderahvas oli Eesti Vabariigi taastamise vastu.
Mida on meil augustist 1991 õppida? Mis jäi pooleli või tuleks uuesti läbi mõelda?
MPL: Mina pean oluliseks, et Eesti Vabariigi taastamise mõte ja intellektuaalne alusprintsiip oleks jätkuvalt see, mis 1988. aasta Loomeliitude pleenumil Eesti intellektuaalid oma kõnedes välja ütlesid ja NSV Liidu parteilt ja valitsuselt nõudsid: et võimaldataks taastada oma poliitiline ja kultuuriline toimiv süsteem.
Become a subscriber to continue reading!
Every week we bring you news from the community and exclusive columns. We're relying on your support to keep going and invite you to subscribe.
Starting from $2.30 per week.
