Seda, et liberaalide valitsused pole ausalt esinenud, paistab isegi siilile selge olevat. Eelmine peaminister Dalton McGuinty läheb ajalukku mitte ainult raharaiskajana, vaid ka lubadustemurdjana. Suurimaks patuks oli McGuinty otsus enne eelmisi valimisi tühistada otsus plaanitud kahe maagaasile põhineva elektri jõujaama ehitamist, selleks et valimispiirkonnas hääli – ja kohta parlamendis saavutada. Otsus läks maksumaksjale 1,1 miljardit dollarit maksma, muu hulgas alglepingu alusel pidi valuraha või kahjutasu ettevõtjale maksma. Sisuliselt raha tuulde, kuna selle eest ju midagi ei saanud – ainult liberaalid said taas võimule, kuigi vähemusvalitsusega. McGuinty lahkus poliitikast, teades kindlasti, et järgmisi valimisi ta ei suuda võita. Nii teevad ülbed peaministrid tihti – ka föderaaltasandil (Trudeau – Turner; Mulroney – Campbell on kaks ehedat näidet Ottawast, kus enamusvalitsust nautiv peaminister ametiajal kohalt lahkus ja järeltulija sai armetult peksa järgmistel valimistel).
Praegust Ontario peaministrit Kathleen Wynne'i võib oodata sama saatus. McGuinty staabiülem olevat hiljuti pinnale ujunud informatsiooni põhjal käskinud valitsuse arvutitest kustutada saladokumente, mis oleks olnud kahjulikud nii McGuinty jubagi skandaalsele renomeele kui ka uuele valitsusele. Staabiülem olevat pöördunud arvutispetsialisti poole väljaspool valitsust, kellele anti parool, mis lubas juurdepääsu riiklikutele raalidele, eesmärgiks nö puhastada neist potentsiaalselt poliitiliselt tundlikke materjale. Provintsipolitsei (OPP) on uurimas olukorda, kuigi kõik võtmekujud eitavad patte.
Selle nädala alul läks mäng isegi mustemaks. Opositsioonijuht Tim Hudak on olnud hääli lantides terav Wynne'i kriitik ning vanaemast peaministril on lõpuks kops üle maksa. Ta väidab, et Hudak on astunud üle normaalse poliitilise debati piiride, ja tema süüdistused olevat isegi kuritegelikud. Pühapäeval saatis Wynne Hudakile avaliku kirja, mille ta lõpetas ähvardusega esitada oponent kohtuprotsessile. Nimelt olevat Hudak väitnud, et Wynne olevat olnud enne ametisse astumist teadlik, mis McGuinty büroos oli toimunud, süüdistus, mida Wynne kategooriliselt eitab. Ent poliitikas on ju valitsuse liikmeid raske pimedusse kobama jätta, saladusi on vähe. Ja kuigi äärmuslik Hudak, keda on võrreldud ultraparempoolse endise peaministri Mike Harrisega, ei oska tõepoolest viisakalt esineda, on tema arvamusel vist ikka põhja ja pinda.
Kui parlamentaarsest avatusest ja debatist – mis, paraku küll, on harva viisakas, kui telesaadete järgi otsustada – ei aita, kas on siis aateline kohtuprotsessiga süüdistusi tõrjuda? See on juba liivakastis kemplemine, anna mulle mu pang ja labidas tagasi, muidu ütlen emale. Rahvaesindajatelt ootaks palju küpsemat käitumist. Vanasõna ütleb “kus suitsu, seal tuld” ja on selge, et kui juba OPP asja uurib, võib skandaal päris leeki minna, ja Wynne'i valitsus peatselt langeda.
Kahjuks pole Ontario valijal suurt valikut. Liberaale nende viimase ametiaja tegevuse, eriti McGuinty ajastu põhjal, ei saa nii naljalt toetada. Konservatiivid on kaugelt liiga ranged oma majanduspoliitikas, keskklass kannataks veel rohkemgi kui praegu. Ja kolmas võimalus, uusdemokraadid juhi Andrea Horwathiga, pole konkreetse platvormiga esinenud, ning vaid nende toetusel praegune vähemusvalitsus püsib. Kui Horwath ajakirjanduse survel enam liberaale ei toeta, siis ongi aeg valimiskasti juurde minna.
Ent selles mustas mängus, kus maksumaksja ja valija huvide eest ei ole keegi välja astumas, on kurb tõdeda, et aatelisus Ontario poliitika hetkeseisus on rariteet, tehakse vaid seda, mis vajalik, kas kümne küünega võimust kinni hoides või arrogantsete süüdistustega võimule pürgides. Piinlik on sellist olukorda jälgida.
Tõnu Naelapea