Sõja ajal valitseb muidugi mitte ainult hirm ja paranoia, aga ka ksenofoobia. Vaadatakse kõõrdi, või lausa kardetakse neid inimesi, kes pole osa nö põhirahva koosseisust. Need on sisserändajad, need, kes ehk kohaliku keelt veel ei räägi ning oma keele ja kultuuriga paistavad eriti silma. Ning kui selliste inimeste algne kodu oli riik, mille(dele) ollakse relvadega vastu, siis võetakse samme, mis pole sugugi inimlikud, kuigi ehk antud hirmuolukorras veidike arusaadavad.
Kanada vangistas esimese maailmasõja ajal sisserännanuid, keda peeti ohtlikuiks – kuigi nad oli töökalt andnud oma panuse riigi ülesehitamisele. Aitas sellest, et oldi mujalt hiljuti tulnud, kardeti spionaaži, neurootilisemad arvasid, et ehk võib isegi toimuda relvastatud vastupanu võõrriigis. Okastraadi taha asetati sisserännanud Euroopast – Saksamaalt, kellega oldi otseselt sõjas, Poolast, Horvaatiast ja väga suurearvuliselt ukrainlasi, kes tulid Hapsburgi Impeeriumi maadelt.
Omaette iroonia on see, et Ukraina ja ukrainlased on taas maailma tähelepanu keskmes tänu Moskva piikide täristamisele. Huvitav on ka mainida, et ülemöödunud sajandi lõpus, eriti 20. sajandi alguses, tegi Laurieri valitsuse siseminister Clifford Sifton Karpaatias ja muudel maa-aladel, kus ukrainlaseid leidus Hapsburgi valitsuse all agarat reklaami, et neid kutsuda Kanadasse, avama preeriaprovintse, mida nad ka tegid, luues niiviisi Kanada viljasalve. Sifton asutas isegi Euroopasse arvukaid sisserändamisbüroosid, kus agendid kiitsid Kanada potentsiaali, meelitades töökaid talumehi peredega emigreeruma. Riik hindas väga eriti ukrainlasi nende töökuse tõttu, aga sõja puhkemisel olid nad äkki kahtlased sisserändajad.
Et mineviku patte korvata, astus peaminister Stephen Harper ette möödunud reedel mälestustekstiga, milles ta rõhutas riigi eksisamme sajandi eest. Harper lausus, et tänu sõja poolt loodud hirmuatmosfäärile vahistas riik sisuliselt tuhandeid Euroopa päritoluga immigrante, asetades neid valvatud laagritesse, kus puudusid kõik inimõigused. Seda isegi, kui ei olnud mingit kinnitust, et nad oleks riigi julgeolekule või turvalisusele ohuks. Ukrainlased ja teised olid hoopis Kanada valinud uueks kodumaaks, et pääseda suruvate režhiimide küüsist, lootes paremat elu ehitada vabaduses.
Suur-Britannia, Kanada dominiooni valitseja, oli siinsele valitsusele teatanud, et sisserännanud ei osuta ohtu, olevat hoopis lääneliitlaste sihtide poolt ning et neid ei tohiks sugugi laagritesse kokku koguda. Ent Kanadas valitses ksenofoobia ja Londonit ei võetud kuulda.
Harper tunnistas, et toonane lähenemine oli ebaõiglane, rõhutades samas, et Kanada on valmis mineviku eksisamme ja patte tunnistama ja nendest õppima. Seda kõige aatelisemalt tehes, korvates neid inetusi. Ukrainlased olid Harperi ettastumises enim mainitud: Harper toonitas, kuidas juba 2008. aastal riik toetas Taras Shevchenko nimelist Ukraina-Kanada sihtasutust, luues esimeses maailmasõjas ebaõiglaselt vangistatute tunnistamise fondi. Samuti on praeguses riigi kodakondsuse käsiraamatus juhitud tähelepanu sajandi eest toimunule (kaasa arvatud Teise ilmasõja jooksul kordunud väärsamme jaapani päritoluga Kanada kodanikke laagritesse kogumine. Ei olnud siis õpitud midagi).
Ukrainlaste tsiviilõiguste selts Kanadas koordineeris üleriiklikult saja mälestustahvli paigaldamist, et ei ununeks ega korduks, mis toimus hirmu ja valede arusaamiste tõttu. Reedel, 22. augustil kogunesid tuhanded saksa, horvaadi, ungari, ukraina, poola ja teiste rahvuste esindajad pühamutesse ja rahvamajadesse mäletamaks seda häbiplekki Kanada ajaloost, samas aga olles positiivselt häälestatud tänapäeva toetavas riiklikus õhkkonnas.
Harper lõpetas oma esilduse meeldetuletusega. Nii nagu me mäletame minevikku, tuleks ka mäletada saavutusi, mida okastraadi taha viidud Euroopast tulnud immigrandid ning nende järeltulijad suutsid vaatamata raskustele läbi viia. Nende panus riigi ehitamiselt ustavate ja pühendatud kodanikena on oluline osa riigi ajaloost ja kui ei tee tasa musta minevikku, tuleb seda ikka respekti ja hindamisega tunnistada.
Tõnu Naelapea
