Subscribe Menu

Mütoloogia meis endis

Lapsepõlves tutvusid meist paljud müütide ja nende tegelastega. Kas seletas neid lahti ema, isa, heal juhul paguluses - kui olid nad olemas - vanavanemad, saime nii krattide, kodukäijate, näkkide kui muude kummitustega tuttavaks.

Isegi nii ehedalt, et mõnel õhtul, kui silm ei leidnud sõba, kartes näiteks ussikuningat, lõpuks uinudes neid kõikjal nähes. Ärgates olles veendunud, et luupainaja oli külas käinud. Kuna lisaks on olemas kesköörahvas, ööitkeja ja ööema, kes põhjustavad nutuhoogusid ning haigusi. On alles mõjutajaid!

Laste hirmutamiseks mõeldud lood vanemate esituses on osa kasvatusest. Kuid ka ise sai sukelduda raamatute kaudu eesti mütoloogiasse. Matthias Johan Eiseni raamatute ennemuistsetest juttudese on meeles eriti Esivanemate ohverdamised ja Krati-raamat (milles leidub „40 juttu tulihännast, puugist ja wedajast“), ning vaimusilm lubas tõesti neid kohale manada. Kauguses küll, kartuste tõttu. Aga olemas nad kahtlemata olid. Isegi täiskasvanuks saamine ei kõigutanud usku õudolendite, -asjade olemasolusse.

Tänu kordustrükkidele pärast taasiseseisvumist, on olemas ülalnimetatud raamatud. Mida on jälle naudinguga loetud. Nüüd tuleb lisada Eiseni rikkalikule loomingule, kirjutatud rahvasuust kogutud materjali põhjal, erakordne teos, Marju Kõivupuu „Eesti mütoloogia algajale“, mis ilmus tänavu aasta alul. Alapealkirjaks jumalatest ja hiidudest tontide, näkkide ja muude õudasjadeni. Kohe peab lugema! Selle raamatu seltsis tasub väga olla! Nii väiksel kui suurel, uskuval või kahtleval.

Become a subscriber to continue reading!

Every week we bring you news from the community and exclusive columns. We're relying on your support to keep going and invite you to subscribe.

Starting from $2.30 per week.

Go to Subscription Plans

Read more