Saal oli tulvil energiast ja meeleolu oli ootusärevusest kõrgel.
Laupäeval, 3. veebruaril tuli meid muusikaliselt kostitama maailmas kõrgelt tunnustatud Eesti Filharmoonia Kammerkoor koos austatud dirigendi Tõnu Kaljustega. See oli juba nende kuues kord Torontosse tulla esinema alates aastast 2000, tänu Soundstreams’i toele. Mitte ainult eestlaste kogukond ei olnud selle kontserdi üle elevil, vaid ka arvukas osa kohalikke Kanada muusika-, eriti koorimuusika-huvilisi oli ootel ning sõna koori tulekust oli levinud kõikjale. Kammerkoor on praegu Põhja-Ameerikas tuuril ning esinemine Torontos oli ainus Kanadas selle reisi kestel. Kontsert toimus piltilusas St. Paul’s Basilica kirikus, kus koor esines ka seitse aastat tagasi. Saal oli tulvil energiast ja meeleolu oli ootusärevusest kõrgel.
Sissejuhatuseks tutvustas koori Soundstreams’i kunstiline juht Lawrence Cherney, kes pühendas kontserdi hiljuti lahkunud aupeakonsulile Laas Leivatile.
Kavas olid tõeliselt huvitavad ja kütkestavad palad, näiteks maailmas siiani ühe kõige mängituma elava helilooja Arvo Pärdi loominguid, sealhulgas ,,Magnificat“, ,,Nunc Dimittis“ ja veel muud.
Kontserdile eelnevalt toimus 29. jaanuari õhtul ka väike sissejuhatav üritus Tartu College’is, kus juhtisid vestlust teksti ja meloodia koostööst Arvo Pärdi muusikas Kanada-Eesti helilooja Omar Daniel ja tunnustatud Kanada kirjanik Anne Michaels, kes on ka varem töötanud koos muusikalises kontekstis. Sel loeng-kontserdil tutvustati ka seda haaravat tehnikat, mida Pärt kasutab enda palades ning mille tema avastas, nimelt tintinnabuli ehk kellade helin või õrn kaja. Ülilihtsalt seletades saavutab ta sellise kõla, kasutades kahte häält, mis põimuvad teineteisega, aga on samas täiesti omal lainel, ning palade tempo on tavaliselt väga aeglane ning meditatiivne. Seesama tintinnabuli kasutus ja hingepõhjani minev rahutunne, mida Pärdi muusika tekitab, oli tuntavalt lummanud ka pealtvaatajad esinemisel, ning kirikusaali võttis üle täielik meditatiivne vaikus.
Photo gallery
Fotod: Eesti Elu
Kui kuulata Pärti ja Palestrinat teineteise järel, nagu nad kavas esinesid, on kerge panna tähele nende sarnasusi.
Järgnes Pärdi nii öelda ,,muusikalise hingesugulase“ Itaalia helilooja Giovanni Pierluigi da Palestrina (1525-1594) palasid, ka kolm osa tema tuntud teosest ,,Offertorium“. Kui kuulata Pärti ja Palestrinat teineteise järel, nagu nad kavas esinesid, on kerge panna tähele nende sarnasusi.
Esitati ka kohaliku Kanada-Eesti tunnustatud helilooja Omar Danieli värsket pala ,,Antraktos Monodies“, mis põhineb H.P. Lovecrafti soneti ,,Antarktos“ põhjal. Laupäeval oli ka teose maailma esiettekanne. Daniel on ise maininud selle teose kohta, et see sarnaneb tüüpilise vaimuliku koorimuusikaga selles mõttes, et kajastab midagi, mida meie ei saa ette kujutada, mis tundub meile maagiline; kuid erineb sellevõrra, et palas on selline pimedus. (The Estonian Philharmonic Chamber Choir reaches spiritual frontiers in their upcoming concert, V. Teetsov, Eesti Elu no. 3, 19.01.2024). Ta ei loo kuulajas rahu, nagu vaimulik muusika tihti teeb, vaid jutustab loo millestki, millest me ei saa aru ega oskagi aru saada ehk ,,the dark unknown“. Maagiline pala viis pealtvaatajad oma sisemisele rännakule ning publiku hulgas ringi vaadates tundus, et inimesed olidki tõesti omas, muusikast loodud maailmas ning ärkasid peaaegu nagu müstilisest unenäost, kui pala viimased noodid olid kõlanud. Vastuvõtt publikult oli hiilgav ning aplausi kaja kostus vägevalt läbi kiriku.
Kuna püstiseisva publiku aplaus ei tahtnud vaibuda esitati lisapalaks liigutav Eesti rahvaviis/Miina Härma ,,Ei saa mitte vaiki olla“ Anna Haava tekstile.
Eriline ja kaasahaarav muusikaline rännak, millele viisid koorilauljate lummavad hääled ja kõlavad meloodiad, lõppes imelises esituses Pärdi ,,Kanon Pokajanen’iga“. Kuna püstiseisva publiku aplaus ei tahtnud vaibuda esitati lisapalaks liigutav Eesti rahvaviis/Miina Härma ,,Ei saa mitte vaiki olla“ Anna Haava tekstile. Õhtu tegi südantsoojendavaks ka see, et Kaljuste kava oli kuidagi suunatud eriliselt eestlastele, kes olid kohale tulnud ning publiku ja tema enda rõõmu oli selgelt tunda.
Eriline rahu ja sügavam arusaamine iseendast jäigi endas heljuma esinemise lõppedes ja kuigi viimsed helid olid juba haihtunud õhku, kõlasid kaunid meloodiad ja noodid veel peas kaua edasi. See ongi, mis on muusika juures vägev, et tal võib olla ja ongi selline tugev mõju meie kõigi üle; ta on tõeliselt rahvusvaheline keel, millest me kõik saame aru ning mida jagame.
Tänu veel kord Eesti Filharmoonia Kammerkoorile ja Tõnu Kaljustele sellise positiivust ja rahu tekitava, ainulaadse muusikalise elamuse eest. Loodame, et tulete juba varsti taas meile külla!
