Seda tööd tegi ta mitukümmend aastat, korraldades lisaks iganädalasele koolielule ka mitmeid unustamatuid koolireise ja laulupidude külastusi. Kõike seda jõudis ta teha oma professionaalse finantsplaneerija karjääri ning muidugi perekonna kõrvalt – Elle ja ta abikaasa Mart on kasvatanud üles kolm tublit poega ning said ka eelmise aasta septembris vanavanemateks, nautides uut rolli väga.
Elle sündis ja kasvas St. Catharines’is Ontarios, kus ta vanematel Meinhard ja Hedvig Jäägeril oli talu – esmalt oli maad kolm aakrit, hiljem osteti juppe juurde ning lõpuks oli maad kokku 23 aakrit. Kasvatati virsiku- ja kirsipuid; põllumaal kartuleid ja herneid. Ema käis põllumajandussaadusi kohalikul turul müümas. Hiljem kasvatati ka viinamarju. Aastakümnete möödudes muutus maapidamine raskemaks ja otsustati maad maha müüa, aga maja alles hoida, mis osutus üsna keeruliseks. 2003.a. ostsid vanemad Eesti Kodusse korteri ja kolisid Torontosse.
Isal oli olnud väga raske lapsepõlv Narvas – ta oli vaeslaps, kelle vanemad noorelt surnud ja ta sai tunda väga halba kohtlemist. Sõja ajal sai ta haavata, oli Saksamaal haiglas; hiljem sai ta tööle Belgiasse kaevandusse, misjärel sai ühe laevaga Rootsi sõita. Norrköpingi sadamas kohtas ta Hedvigit (neiuna Vahtra), kellest sai tema tulevane abikaasa ja Elle ema.
Ema oli pärit Emmastest Hiiumaalt ning põgenenud kodumaalt koos ema ja kolme vennaga suure laevaga „Enge“. Ta tõi kaasa Singeri õmblusmasina, mille oli saanud 16-aastaseks sünnipäevaks; ta õppis kodumajanduskoolis ja oli hea õmbleja. Ellel on see õmblusmasin praegugi alles.
Vanemad abiellusid Nörrkopingis Rootsis 1950. aastal, 1951 jõudsid Kanadasse ja 1952 sündis Elle. Kodupaigaks sai St. Catharines, kuna neil oli kutse tuttavatelt eestlastelt, kes olid asunud sinna juba aastakümneid varem. Isa töötas masinistina esialgu ühe eestlase omandatud tehases ja hiljem St. Lawrence Seaway’le. Ellel oli ka vend Vello, kes kahjuks suri 26-aastasena ja on maetud kodulähedasele kalmistule. St. Catharines’i noortele olid olemas gaidid, skaudid, võimlemine, väike eesti kool ja leeritunnid. Elle ja ta vend võtsid kõigist osa.
Elle õppis tollal uues Brocki Ülikoolis St. Catharines’is psühholoogiat ja sotsioloogiat. Keskkool oli sel ajal viis aastat (kaasa arvatud 13. klass) ning Brocki Ülikool kutsus noori juba pärast 12. klassi suvekursustele; professorid siis vaatasid, kas inimene on ülikooli jaoks küps.
Ülikooli järgselt asus Elle tööd otsima. Esmalt tegi ta vabatahtlikku tööd mitme kooli juures, olles kõneterapisti abi. Ühes personalifirmas tegi ta teste ja talle öeldi, et on people person ehk siis sõbralik ja hea suhtleja, kellele sobib müügitöö. Ta kolis Torontosse, töötas esialgu trükimasinate müüjana ja hiljem toidufirmades.
1972.a. esimestel Ülemaailmsetel Eesti Päevadel läks Elle koos teiste St. Catharines’i noortega Kotkajärve suurlõkkele ja seal kohtas ta Marti, aga teine kohtumine Tartu College’is Püha Valentiinuse tantsul osutus saatuslikuks. Laulatus Mart Rosenbergiga toimus St. Catharines’is 1975. aastal ning pojad Priit, Taavo ja Markus sündisid 1979., 1981. ja 1985.a. Vanemad otsustasid anda poegadele eesti eesnimed, kuid keskmised nimed rahvusvahelised, mida nad võivad soovi korral kasutada. Nende pere koduks oli siis ja on senini Concord (Ontario). 50. pulma-aastapäevaks 2025.a. juunis üllatas Mart Ellet Pariisi reisiga.
Poegadest on olnud ja on väga palju rõõmu. Kahel pojal on ka kaasad – Priidu elukaaslane on pärit Iirimaalt ning nad elavad Bracebridge’is, kus Claire peab poodi nimega Kala ja Priit töötab ehituse alal. Markus on abielus Aliyaga, kes on pärit Kaasanist Tatarstanist, ja neil sündis eelmise aasta septembris tütar Mia, kellest on kõigile palju rõõmu. Elle kiidab, et poegadel on väga head naised – ilusad, andekad, osavad, targad ja töökad. Kuna mõlema noore naise pered asuvad kaugel, on Elle ja Mart ka neile nagu vanemateks. Markusel on jõusaal, kus ta pakub personaaltreeninguid; ja ta on ka aktiivne hokimängija.
Tagasi poiste lapsepõlveaega: Elle oli lastega lühikest aega kodune olnud, kui aitas hoida naabrilapsi ning eesti sõprade lapsi – vaheldumisi ühe teise perega, et emad saaksid tööle minna, nii ei pidanud kumbki lastehoiu eest maksma. Siis sai alguse ka laiaulatuslikum vabatahtlik töö: Jõekääru Suvekodu juhatuses, eesti lasteaia juhatuses abilaekuri, laekuri ja esinaisena, hiljem samades ametites eesti täienduskoolis. Elle sõnul olid neil alati väga tugevad juhatused – töötati sama eesmärgiga ja koostöö vanemate ja õpetajatega oli suurepärane. Vahel tundus küll nii, et nagu elakski Eesti Majas mitu õhtut nädalas!
Pojad olid hundud/skaudid, tantsisid rahvatantsu, osalesid Jõekääru suvekodus ja tegid läbi kõik eesti kooliastmed, kuid Elle jäi edasi tegutsema koolikomitee esinaisena pikaks ajaks ka pärast seda, kui pojad olid koolid lõpetanud, kokku 20 aastat. Väga hea oli koostöö kõigi koolijuhatajatega ja „koolipapa’’ Edgar Marteniga.
Sellesse aega mahtus hästi palju organiseerimist: algkooli, keskkooli/gümnaasiumi ja koolikoori aktused, pühad, kontserdid, tulutoovad üritused, väljasõidud ja koolikoori reisid. Igal aastal toimus vanematele klassidele üks väljasõit – Quebeci, Ottawasse või Montreali, hiljem avaldati soovi ka USA-sse reisida ning nii sai käidud Chicagos, New Yorgis, Philadelphias ja Bostonis. Need olid toredad ajad ja ekskursioon oli kahtlemata õpilaste jaoks üks kooliaasta kõrgpunkte.
2004.a. viidi esmakordselt koolikoor laulupeole, mis oli väga suur töö, Edgar Marteni suurel eestvedamisel ja dirigent Reet Lindau-Voksepa väsimatu lauluõpetamisega. Käidi Lääneranniku Eesti Päevadel (2005) ja nii üld- kui noortelaulupidudel (2007, 2009, 2011, 2014), viimane koorireis toimus 2017.a. Kaks aastat hiljem kahjuks enam ei tulnud välja, kuna kooris laulvate õpilaste arv vähenes ning oli lahkunud Charles Kipper, kes oli olnud pea kõik need aastad klaverisaatjaks. See oli esimene kord, kus Elle sai koos abikaasaga ise laulupidu vaadata, ilma et oleks pidanud midagi organiseerima!
Koolikoori laulupeoreisile eelnes või järgnes alati ka ringsõit mööda Eestimaad, mis kõigile väga meeldis – ka vanemad soovisid kaasa tulla. Lisaks linnade ja vaatamisväärsustega tutvumisele kogeti ka ehedet Eestimaa elu: püüti tiigist kala, tehti kanuuretki jõgedel jpm.
Oma tööd teeb ta rõõmuga ning alles hakkab tekkima soov pensionile jääda – õnneks on ka tervis hea. Seda tööd saab edukalt teha ka Floridast, kus Elle ja Mart igal talvel 3,5 kuud viibivad.
Kui Markus läks esimesse klassi, hakkas Elle taas professionaalset tööd otsima. Nende finantsplaneerija soovitas tal lugeda selle eriala raamatuid, mis tundus nii huvitav. Elle luges ja luges ning tundis, et see on midagi sellist, mida iga inimene peaks teadma, ja et sellest võib saada uus karjäär. Ühel päeval helistati: eksami päev on tulemas. Ta sai läbi, saavutas vajalikud litsentsid ning kuidagi sujuvalt sai alguse see karjäär. Ta töötas naistele suunatud osakonnas, korraldas seminare, käis töökohtades presentatsioone tegemas, tutvustas „holistic financial planning“. Selleks ajaks oli tal juba palju esinemiskogemust eesti ühiskonnast. Ta sai julgustust, hakkasid tekkima kliendid, töö kasvas ja laienes. Elle on töötanud alati iseseisvalt, kuid tal on lepingud erinevate firmadega. Algul töötas ta kontoris Toronto südalinnas, kuid igapäevane pikk sõitmine Concordist hakkas väsitama ja nii sisustas ta 1999.a. oma kodus ühe toa kontoriks, kus saab töötada ja vajadusel ka kliente vastu võtta. Oma tööd teeb ta rõõmuga ning alles hakkab tekkima soov pensionile jääda – õnneks on ka tervis hea. Seda tööd saab edukalt teha ka Floridast, kus Elle ja Mart igal talvel 3,5 kuud viibivad. Rõõmuks on olnud mitu laevakruiisi ja muid reise maailma avastades.
Perel on Simcoe järve põhjakaldal suvila, mida kõik väga armastavad. Seal veedetakse nädalavahetusi, pühad ja sünnipäevad. Järgmiseks tuleb emadepäev seal! Aliyale esimene, eks näeb, mille grillimisega jm. mehed hakkama saavad!
Ka praegu teeb Elle vabatahtlikku tööd, olles laekur Eesti Kodu ja Toronto Eesti Seltsi juhatustes. Akadeemiliselt kuulub ta korp! Filiae Patriaesse.
Elle vanemad lahkusid 2014. ja 2017.a. 95 ja 93 aasta vanuses. Elle on tänulik, et vanemad elasid nii kaua ja poegadel on nendest palju mälestusi. Tema ise ja Mart kasvasid üles ilma vanavanemateta.
Elle Rosenbergi on tunnustatud EKNi teenetemärgiga ja Vabariigi Presidendi Valgetähe V klassi teenetemärgiga kui eestluse hoidja Kanadas.
Fotod Elle Rosenbergi erakogust
