Tema isa Toomas Hoppe sündis Rootsis eesti vanemate peres, kes immigreerusid Torontosse. Tema ema Daisy, rahukohtunik, on pärit First Nations ühiskonnast Kitchenuhmaykoosib Inninuwug, lühendatult KI, mis inglise keeles tähendab Big Trout Lake. Noorena läks isa sinna piirkonda haridusalasele tööle, kus kohtas oma tulevast abikaasat. Nad abiellusid 1977.a., kaks nädalat pärast kihlumist; ning Toomase ema kui professionaalne õmbleja valmistas pruutkleidi. Perre sündis kolm last, kellest Esther on kõige noorem.
Vanaema valmistas kõikidele lastelastele eesti rahvariided, mida nad uhkusega kandsid. Au sees oli ka eesti toit.
Kuna mõlemad vanemad väärtustasid oma kultuure väga, otsustasid nad neid ka lastele edasi anda, mis ei olnud seal alati tavapärane. Väga suurt rolli mängis nende elus eesti vanaema (keda nad kutsusid Ema, sest talle ei meeldinud termin ,,vana“), kes elas Torontos ja kellega mitu korda aastas kohtuti. Vanaema valmistas kõikidele lastelastele eesti rahvariided, mida nad uhkusega kandsid. Au sees oli ka eesti toit.
Sioux Lookout, millises piirkonnas Esther üles kasvas, asub 4-tunnise autosõidu kaugusel Thunder Bayst. Regioonis on 33 First Nations kogukonda, millest üks oli nende perele koduks. Huvitav ja mitmekülgne lapsepõlv tõi enesega kaasa palju rõõmu, aga ka teistsuguseid kogemusi, näiteks ühest põlvkonnast teisele edasi antavat valu. Estheri ema on üks neist, kes käis omaaegses internaatkoolis (residential school), milliseid raskeid kogemusi ta oma lastega jagas. Estheri sõnul läheb see valu ja trauma sageli läbi generatsioonide, mis mõjutab paljusid elusid, ning sellest ülesaamine nõuab tihti professionaalset abi. Ta räägib, et nii mõnedki noored satuvad alkoholi ja uimastite küüsi, millised mustrid jooksevad samuti vahel läbi mitme generatsiooni – ja abi on väga vajalik. Nende asjade poole pöördutakse kahjuks vahel siis, kui pole piisavalt tegevusi. Tema isiklikult pole nende asjadega tegemist teinud, kuid näinud kõrvalt neid muresid, ka traagilisi sündmusi.
Estheri ema näiteks kaotas mitte-põlisrahvusest mehega abielludes oma Indian status’e, mille tagasisaamiseks pidi ta hiljem taotluse esitama.
Estheri perel on tulnud kahjuks kokku puutuda ka rassismiga, mis on samuti valus kogemus. Kuigi praegusel ajal on põlisrahvuste jaoks mitmeid abiprogramme ja võimalusi, pole see alati nii olnud. Estheri ema näiteks kaotas mitte-põlisrahvusest mehega abielludes oma Indian status’e, mille tagasisaamiseks pidi ta hiljem taotluse esitama.
Esther õppis nii eesti kui ojicree keelt ja mõlemad kultuurid ja nende traditsioonid on talle ühtmoodi armsad. Kultuurides oli palju erinevusi, näiteks inimeste vahelistes suhetes, rääkimise kommetes ja selleski, kuidas näiteks komplimente vastu võtta. Tal on mõlemast kultuurist palju esemeid, mida ta oma kodus väga väärtustab: olgu selleks suveniirid, pildid, käsitöö ja raamatud.
Praegu elab Esther Ontarios Kitcheneris, kuhu kolis mõned aastad tagasi, teadmata palju sellest linnast, mis on talle ja perele nüüd koduseks saanud. Esther on olnud ka õpilane Hamiltoni eesti koolis. Tal on neli last: tütar õpib Alberta kunstiülikoolis Calgarys, poeg töötab põlisrahvuste organisatsioonile ja kaks nooremat poega õpivad keskkoolis.
Estheril on bakalaureusekraadid sotsiaalteaduse ja haridusteaduse alal ja praegu töötab ta First Nations organisatsioonile, kus aitab korraldada arstide visiite ühiskondadesse, et võimaldada elanikele adekvaatset tervishoidu.
Olles elanud nüüd mitu aastat Lõuna-Ontarios, oskab Esther võrrelda olukordi ja toob välja ka siinseid tervishoiu puudujääke.
Rääkides tervishoiust tema kodukohas ütleb Esther, et see pole tema meelest 30 aasta jooksul palju muutunud – kohalikus kliinikus võisid oodata siis tunni või enam, nüüd võibolla kolm tundi, enne kui kohtud arstiga. Teine asi on aga haigla ja sealse esmaabiga, kus tuleb oodata tunde. Olles elanud nüüd mitu aastat Lõuna-Ontarios, oskab Esther võrrelda olukordi ja toob välja ka siinseid tervishoiu puudujääke. Ta toob näite, kuidas kord pidi ta pojaga pahkluu kipsi panemiseks käima mitmes kliinikus ja pikalt ootama, mis oli väga stressirohke kogemus. Neil pole ka perearsti, olles olnud ootejärjekorras üle kahe aasta.
Esther lahkus Sioux Lookoutist pärast keskkooli 13. klassi (13/OAC; Ontario Academic Credit) lõpetamist ning läks õppima Providence Bible College’isse Otterburne’i, Manitobasse, kus saavutas kraadi sotsiaalteaduses, sealhulgas sertifikaadi õpetamise alal – Teach English to Speakers of Other Languages (TESOL).
Ta kohtus oma tulevase abikaasaga, nad abiellusid Ontarios ning kolisid USAsse North Dakotasse, reisides aastaid kahe riigi vahet. Seal elades saavutas ta teise kraadi, hariduse alal. Perre sündis neli last: Kansas (20); Thomas (19); Michael (16); AndrewBrock (14). 13-aastase abielu järel jäi Esther üksikemaks, lahutades abielu.
Vahepeal, pandeemia ajal, elas Esther jälle oma kodukohas, nii said ka tema lapsed osa sealsest elustiilist ja koolikogemusest.
Rääkides oma lapsepõlvest ütleb Esther, et see oli rõõmus ja muredevaba; sai palju looduses aega veeta ja mängida. Igapäevaelu sisaldas lisaks koolis käimisele mitmeid sporditegevusi – võrkpall, korvpall, sulgpall ja jalgpall, olenedes aastaajast. Asukoha tõttu oli tavaline, et spordimängudeks tuli lähima linna võistkonnaga kohtumiseks sõita 1-3 tundi. Ta on mänginud Atikokanis, Kenoras, Drydenis, Ignace’is; keskkooli ajal tuli näiteks korvpallimängu jaoks võistkondadel jääda kaugematesse piirkondadesse ka üleöö.
Väga palju tegeleti ka spordialadega nagu matkamine, uisutamine, suusatamine jm. – piirkonnas on suurepärased ajaveetmisvõimalused looduses ja imeilusad vaated.
Elu on Sioux Lookoutis muide väga kallis ja toiduhinnad mujalt tulnute jaoks harjumatult kõrged. Esther toob näiteks, et kaugemal First Nations piirkonnas võib tavalise suurusega purk pähklivõid maksta $20.
Paljudel õpilastel olid peale kooli ka osa-ajalised töökohad, mis on samuti ka tänasel päeval – kui Lõuna-Ontarios võid otsida kuude kaupa tööd ja seda mitte leida, siis Sioux Lookoutis on palju töökohti, kuid mitte piisavalt inimesi, millega neid täita. Tulusa töö võib leida päevade jooksul, kuid mujalt tulijatele on sageli probleemiks majutus, mida pole kerge leida.
Estherile meeldis keskkoolist metsarada mööda koju jalutada – ja alati pidas ta meeles ema hoiatust, et tuleb olla üsna lärmakas, et hoida ära potentsiaalset kohtumist karuga.
Estheri pere kodu asus metsas, kust oli kooli sõita ainult seitse minutit – ja kunagi ei olnud liiklusummikuid, mis oleks teekonna pikemaks teinud. Estherile meeldis keskkoolist metsarada mööda koju jalutada – ja alati pidas ta meeles ema hoiatust, et tuleb olla üsna lärmakas, et hoida ära potentsiaalset kohtumist karuga.
Lapsed olid Lõuna-Ontarioga võrreldes iseseisvamad nii siis kui praegu, sageli jalutati juba noores eas üksi punktist A punkti B, näiteks sõbra koju – sealne elustiil on selline.
Vabal ajal sai käia kohalikus kinos – kui see aastaid tagasi kinni pandi, jäid piirkonna elanikud, mitte vaid noorem generatsioon, ilma tohutust meelelahutuse võimalusest.
Üles kasvades külastas Esther perega Torontot tavaliselt kaks korda aastas – jõulude ajal ja suvel. Ta on väga tänulik oma vanematele, kes ei peljanud 22-tunnist autosõitu: nende sooviks oli, et lapsed saaksid osaleda ka oma isapoolse perekonna elus, mis tõi nende vahele vaatamata kaugusele lähedased sidemed.
Esther on käinud Eestis ühe korra – 2011.a. koos isapoolse vanaema ja vanematega, mis oli imeline kogemus. Estherile ja ta emale meeldis käia toidupoes, samuti imetleda kauneid riietusstiile. Meelde jäi ühes kaubanduskeskuses asuv kohvik, kus pakuti suurepärast eesti toitu. Reisi jooksul õppis Esther palju oma vanaema kohta – neil oli võimalus külastada tema lapsepõlvekodu Kaberneemes, kuhu praegused elanikud neid sisse lubasid. Rõõm oli näha sama ahju, mis oli seal olnud vanaema lapsepõlves. Terve reis oli väga meeldejääv ning tore oleks seda teha võimalusel lausa igal aastal!
Oma kahte kultuuri annab Esther edasi ka oma lastele, olles neile lugenud ka eestikeelseid lasteraamatuid – nad armastavad eesti keele ilusat kõla.
Esther on kihlatud Zach Runquist’iga ja nad abielluvad maikuus. Mees väärtustab väga Estheri perekonna mõlemat tagapõhja ning kui neil saab olema lapsi, saavad nemadki osa Eesti kultuuripärandist.
Fotod Estheri erakogust
