Hendriku maailmarändamise pisik oli tal ilmselt juba vanemate poolt kaasa antud. Tema isa Hillar, insener ja muusik, on sündinud Uus-Meremaal ja kolis lapsena koos perega Kanadasse, kus ta üles kasvas ja ülikoolikraadid omandas. Hiljem viis teekond teda Euroopasse. Hendriku ema Imbiga, kes on pärit Eestist, kohtus ta 1980-ndate teises pooles Eestis. Kogu Torkide pere, kes on väga tuntud Kanada eestlaskonnas, on väga eestimeelsed. Kuigi elatakse maailma erinevais paigus, on pereliikmed ikka üksteisega kontaktis. Praegune eluperiood on toonud Hendriku peale mitmetes riikides elamist Torontosse, kus elab ka tema tädi Viive oma perega. Samuti on Torontosse elama asunud Hendriku noorem vend Alari. Tal on ka vanem õde Jaanika, kes elab Eestis.
Seal käis ta Eesti lasteaias ja eelkoolis, sai küll rootsi keelest aru, aga seda rääkima ei õppinud. Järgnevalt kolisid nad kaheks aastaks Inglismaale Oxfordi, kus Hendrik õppis kiiresti selgeks inglise keele.
Hendrik sündis 1994.a. Hollandis, kus nad isa inseneritöö tõttu elasid – ta sai töökoha Euroopa Kosmoseagentuuris. Kui Hendrik oli kolmeaastane, kolis pere taas isa töö tõttu Stockholmi, kus elati neli aastat. Seal käis ta Eesti lasteaias ja eelkoolis, sai küll rootsi keelest aru, aga seda rääkima ei õppinud. Järgnevalt kolisid nad kaheks aastaks Inglismaale Oxfordi, kus Hendrik õppis kiiresti selgeks inglise keele.
Kuna eri riikides on koolisüsteemid ja koolimineku vanused erinevad, läks Hendrik seal kohe 3. klassi, kuigi ta pole 1. ja 2. klassis käinudki. Kahe aasta järel kolisid nad Eestisse Tartusse, ja seal läks Hendrik oma vanusele vastavalt taas 3. klassi.
Nagu ta meenutab, võttis kohanemine ikka mõnevõrra aega, ja üllataval kombel oli Eestisse saabudes õppeaine, mis talle algul kõige rohkem raskusi valmistas, inglise keel. Ta rääkis seda Inglismaal elamise tõttu paremini kui teised, aga tuli tuupida grammatikareegleid, mis oli võõras.
Tartus elas pere neli aastat ja kui Hendrik oli 13, kolisid nad Tallinnasse. Ta astus Vanalinna Hariduskolleegiumisse, kus käis gümnaasiumi lõpuni. Seal õppis ta ka vene, saksa ja prantsuse keelt.
Hendriku gümnaasiumis õppimise ajal sai isa töö Brüsselis, Euroopa Komisjonis Galileo programmi juures. Ta kolis sinna, kuid hakkas sageli Eestis käima, ja ülejäänud pere jäi seekord paikselt Eestisse.
Pärast gümnaasiumi lõpetamist elas Hendrik mitu aastat Torontos – muuhulgas töötas arhiivis ja reisis. Teisel aastal sai ta sisse Toronto Ülikooli inimgeograafia erialale, saavutades bakalaureusekraadi 2018.a.
Järgnes kolimine tagasi Euroopasse ja mitmeid põnevaid reise. Magistrikraadi tegi Hendrik Hollandis Utrechti Ülikoolis linnaplaneerimisega seotud teemal. Selles linnas elas ta ka aasta aega ja kasutas igapäevasteks sõitudeks jalgratast. Magistriõpingute lõpuajaks oli käes Covid-19 algusaeg – siiski jõudis ta kõik kursused ja tööd ära teha, jäi vaid lõputöö.
Umbes 12 tundi pärast seda, kui nad oma reisi lõppedes tagasi Brüsselisse jõudsid, pandi kogu Põhja-Itaalia kinni.
Selleks ajaks elasid mõlemad vanemad Belgias. Hendrik sõitis neile külla ning koos siirduti Itaaliasse suusatama. Kuna koroona kartuses olid paljud oma reisid tühistanud – viirus levis juba suure hooga – oli rahvast vähe. Umbes 12 tundi pärast seda, kui nad oma reisi lõppedes tagasi Brüsselisse jõudsid, pandi kogu Põhja-Itaalia kinni.
Kuna piirid olid esialgu kinni, oli Hendrik kaks kuud Brüsselis. Hollandisse tagasi saabudes hakkas ta magistritööd kirjutama, mille teemaks Tallinna elanike stressitasemed ja kuidas see seostub kodukantide jalakäijasõbralikkusega, uurides statistiliselt olulisi seoseid stressi ja tegurite nagu roheluse ning liikluse vahel. 2021.a. sai magistritöö tehtud ja kuna koroona-aeg veel püsis, sai ta diplomi kätte posti teel.
Selle järgselt töötas Hendrik mõnd aega ühes Tartu ettevõttes oma erialal. Seda sai teha ka kaugtööna, nii käis ta vahel kontoris, kuid viibis ka mujal. Kui piirid taasavati, kasutas ta võimalust reisimiseks, käies esmalt Balkani riikides (sh. Skopje, mille reisikiri ilmus EE #9, 1. märts 2024). Järgnesid teised reisid Euroopas ja Aasias.
Hendrik koostab reisimiseks ise omale marsruudi, lubades omale paindlikkust ja rahulikku tempot. Tihti ööbib ta hostelites, kuid ka kodumajutuses, otsides alati soodsamaid võimalusi. Hendrik ei käi kunagi grupireisidel – ta on reisinud palju üksi ning ka koos tüdruksõbraga, kes elab Kanadas ja on Hong Kongi päritolu, nad tutvusid juba aastaid tagasi Torontos ülikoolis õppides. Ka talle meeldib reisida ning Eestit on ta külastanud mitu korda.
Praeguseks on püsivalt Eestisse tagasi jõudnud ka Hendriku vanemad.
Hetkel kogub ta raha, et taas reisima minna – Ladina-Ameerika, kuhu ta järgmiseks minna plaanib, on siitpoolt tunduvalt lähemal kui Euroopast.
Hendrik on 2023.a. novembrist elanud jälle Torontos ning töötab VEMU juures. Võimalik, et ajutiselt – eks elu näitab, millised töövõimalused edaspidi tekivad ja kas on soov ka kuskil paiksemaks jääda. Hetkel kogub ta raha, et taas reisima minna – Ladina-Ameerika, kuhu ta järgmiseks minna plaanib, on siitpoolt tunduvalt lähemal kui Euroopast.
Kanada elustiil on Hendriku jaoks küllaltki meeldiv ja põnev – multikultuursus, erinevad toidu- ja restoranivõimalused jm. Kokkuvõttes meeldib talle Euroopas siiski rohkem elada, kuna seal on rohkem ajalugu ja ka reisimise mõttes lihtsam, kuna erinevad riigid asuvad lähemal. Samuti tundub talle, et siinne elu on liiga autokeskne.
Reisides meeldib Hendrikule sageli lihtsalt ringi kolada, vaadates sihtkohti oma erialasest, linnaplaneerimise aspektist. Ta on õppinud mitmeid keeli, kaasa arvatud kirillitsa tähestikku, mis tuli näiteks kasuks Bulgaarias reisides. Kõige tugevamad keeled on tal mõistagi eesti ja inglise.
Hendrik arvab, et reisipisik on tal kindlasti osaliselt pärit juba lapsepõlvest, kuna koliti nii mitmel korral ja ühest riigist teise. Ühest küljest oli see kurb, et tuli sõpradest lahkuda, kuid teisalt väga põnev ja tekitas alati elevust: ees ootasid uued kohad, uued väljakutsed ja inimesed! Ja seda elevust kogeb ta nüüdki, avastades uusi ja uusi sihtkohti.
