Sündinud suurte haritlaste perre (tema vanaisa oli pedagoogikateadlane, isa ja ema füüsikud), oli üsna loomulik, et ka tema asub „hariduspõldu kündma“. Nii saigi Irenest Tartu Ülikooli lõpetamise järel 1990-ndate aastate esimeses pooles esmalt eesti keele õpetaja Tartus, kuid peatselt jätkus karjäär juba pealinnas, asudes keelekümbluse juhataja positsioonile Integratsiooni Sihtasutuses ning saades hiljem ka sama asutuse juhatajaks, vahepeale mahtusid ka aastad Haridus- ja Teadusministeeriumis osakonnajuhatajate positsioonidel.
Uus peatükk saabus aastal 2022, kui Irenest sai Narva Eesti Riigigümnaasiumi juht. Sinna sisse on mahtunud uue kaasaegse koolimaja valmimine ning kolmest astmest koosneva kooli n-ö ülesehitamine ja juhtimine, isiklikus elus seega pealinnast Narva kolimine ja uute oludega kohanemine, ja kõigele lisaks ka Narva eestikeelse hariduse ja eestimeelsuse edendamine, saades koheselt ka oma uue kodulinna patrioodiks ning igati populaarseks narvakaks.
Torontoga seob Irenet veerandsajandi pikkune sõprussuhe. Esimene visiit siia toimus 2000.a. Integratsiooni Sihtasutuse keelekümbluskeskuse noore juhataja rollis, kui nende asutuse delegatsioon saabus Kanadasse, et õppida siin kogemusi keelekümbluse alal. Külaskäik hõlmas ka Eesti täienduskoolide ning teiste eesti organisatsioonide külastamist ning Irene sõbralik loomus tõi talle otsekohe ka Kanada sõpru. Aastate jooksul on järgnenud mitmeid õppe- ja tööreise erinevate delegatsioonidega, mille hulgas on ka isiklik külaskäik koos oma kahe tollal teisme-eas olnud pojaga, kellele ta soovis samuti tutvustada omale armsaks saanud maad.
Pojad on sirgunud täiskasvanuks. Vanem poeg Jüri on valinud samuti haridusvaldkonna, olles olnud õppejuhi positsioonil ning täna Harku valla abivallavanem haridus- ja sotsiaalteemadel, ning noorem poeg Andres teeb karjääri kosmosepsühholoogia alal.
Seekordne Toronto külastus toimus Irenel 25-liikmelise Eesti koolijuhtide delegatsiooni koosseisus (millest meie lehes oli varasemalt juttu) ning ta pidas ka loengu Tartu College’is, tutvustades oma juhitud kooli ning Narvat, mis tänavusuvise ESTO ühe linnana ootab külalisi lähemalt ja kaugemalt.
Eesmärgiks on luua meie noortele suhtlusvõrgustik ja keskkond, mis toetavad nende arengut ja on nagu hüppelauaks järmistes haridus-, töö- ja eluvalikutes.
(Irene Käosaar)
Palun räägi natuke oma koolist. On jäänud mulje, et teil on eriti tugev oma kooli vaim, ning kooli- ja linna kultuurielu on samuti seotud.
Mul on tõesti olnud elus õnne – olen saanud olla mitmete algatuste loomise juures, olgu see keelekümblusprogramm (Kanada French immersion’i noorem kaasteeline); Haridus- ja Teadusministeeriumi mitmed olulised algatused või Eesti Keele Majade loomine Integratsiooni Sihtasutuse juures. Nüüd siis Narva Eesti Gümnaasium. Usun siiralt, et meil on oma meeskonnaga õnnestunud luua koolikultuur ja kogukonnavaim, mis toetab nii meie õpetajaid endid kui õpilasi edendama Narvas eestikeelset ja -meelset väärtusruumi. Ja mitte sunniviisiliselt või kellegi käsul, vaid oma soovist panustada sellesse armsasse riiki, mis on meie kodu ja mille nimi on Eesti. Oleme osa Narva haridus- ja kultuurielust – meie majas toimub pidevalt erinevaid üritusi nii koolikollektiivi eestvedamisel kui heade partneritega koostöös. Olgu see siis Vaba Lava, Narva Muuseum, Narva ja Virumaa kolledžid, Narva Haigla, jne, jne. Eesmärgiks on luua meie noortele suhtlusvõrgustik ja keskkond, mis toetavad nende arengut ja on nagu hüppelauaks järmistes haridus-, töö- ja eluvalikutes. Tere tulemast ka ESTO – meie kooli noortest lausa 7 on ametlikult ESTO noordelegaadid ja meie maja on avatud kohtumisteks ja kokkusaamisteks ka juuni lõpus, kui ESTO jõuab Narvasse. Oleme selle üle uhked ja ootame põnevusega.
Ilmselt oli Narvasse tööle asumine loomulik jätk eelolevale karjäärile – oled tegutsenud aastakümneid keelekümbluse eksperdina, jagades oma kogemusi ka teistes riikides. Meie lugejad soovivad kindlasti väikest ülevaadet, kuidas on tänapäeval lood eesti keele oskusega muukeelsetes peredes ja eri põlvkondades.
Mul on siiralt hea meel, et noored oskavad eesti keelt üha paremini ja paremini. Eesti ja vene noored suhtlevad ka omavahel aina rohkem ja see aitab ühiskonnas sulanduda. Eesti keele õppimine on muutunud loomulikuks nähtuseks, enam ei vaidle keegi, KAS peab eesti keelt õppima, pigem on küsimuse all KUIDAS. Selgelt on vanemas põlvkonnas rohkem neid inimesi, kellel keel jäi õppimata, sest selleks ei tundunud piisavat vajadust, ei jagunud motivatsiooni, aga noorte keeleõpet toetab küll enamik Eesti ühiskonnast. Ka eestlased ise on muutunud avatumaks ja toetavamaks ning pakuvad abi, näiteks on Integratsiooni Sihtasutuse keelesõbra programm toonud kokku sadu ja sadu paare, kus eesti keelt emakeelena rääkija toetab inimest, kes soovib eesti keelt ära õppida. Ka koolidesse on eestikeelseid lektoreid ja kõnelejaid lihtne leida – inimesed on väga avatult valmis kaasa lööma ja toetama.
Kui paljud mitte-eestlastest vanemad eelistavad oma lapsi panna eestikeelsetesse koolidesse? Kas siin võib märgata erinevusi Narva ja ülejäänud Eesti vahel?
Aina enam ja enam mitte-eestlastest vanemaid soovivad oma lapsi panna eestikeelsesse kooli. Tallinnas, Tartus ja teistes piirkondades, kus on enamuses eestikeelne kogukond, on see kasvav trend. Narvas on see võimalus piiratud, sest Narva elanikkonnast vaid 3% on eesti keelt emakeelena rääkijad ja meil on ainult üks eestikeelne kool, kus näiteks esimesest kolmanda klassini on kõigis klassides vaid üks laps, kelle mõlemad vanemad on eestlased. Seega, ei suuda me lihtsalt kõigi lapsevanemate soovi rahuldada, aga näeme aasta aastalt, et see soov kasvab ja sooviavalduste arv suureneb.
Olen alati püüdnud selle poole, et meie väike Eesti oleks võimalikult mitmekesiselt ühtsem, ehk siis kõik inimesed omaksid meie riigiidentiteeti, aga samas väärtustaksid oma emakeelt.
(Irene Käosaar)
Oled ise üles kasvanud kakskeelsena, rääkides emaga vene ja isaga eesti keelt, hariduse said aga eestikeelse. Kas isiklikud keelekogemused on samuti mõjutanud Sinu karjäärivalikuid?
Jaa, muidugi. Minu kodune keele- ja kultuuritaust mõjutas minu valikut ülikooliõpinguteks ning seejärel ka tööalastes liikumistes. Olen alati püüdnud selle poole, et meie väike Eesti oleks võimalikult mitmekesiselt ühtsem, ehk siis kõik inimesed omaksid meie riigiidentiteeti, aga samas väärtustaksid oma emakeelt. Kõik oma töövalikud olen teinud just nendest väärtustest lähtuvalt ning usun, et mul on sellega elus päris hästi läinud. Minu südameteema ja sisemine väärtusruum on väga sarnane sellega, mida tööalaselt saavutada olen püüdnud.
Sind on tunnustatud Eesti Ettevõtlike Naiste Assotsiatsiooni (EENA) tiitlitega „Narva Aasta Naine 2024“ ja „Narva linna kultuuridiplomaat 2021“. Kuidas näevad välja Sinu päevad – hommikul kooli direktoriametisse, ja järgneb ühiskondlik ning kultuuriline tegevus?
Eks elu on ikka tervik ja mina olen mina 24/7. Direktoriamet on paljuski kultuuri- ja väärtusruumi loomine ja edendamine ning mis iganes koolivälises tegevuses olen alati meie kooli esindaja, ma ei unusta kunagi, et olen Narva Eesti Gümnaasiumi „reklaaminägu“ nagu kõik meie õpetajad ja õpilasedki. Usun, et see aitabki ka aega planeerida ja prioriteete seada, et võtan elu tervikuna ja minu eesmärk ei ole väikeste igapäevamurede lahendamine, vaid pigem ikka see pikem siht ja suurem vaade. Nii mahub kõik alati päeva ära.
Sinu puhul tundub, nagu oleks Su päevas rohkem kui 24 tundi. Kogu oma laia tegevusspektri juures jõuad olla alati tuge pakkuvaks emaks poegadele ning toredaks vanaemaks 5-aastasele Georg Martinile. Kas need ongi hetked, kus saad end tõeliselt igapäevaelu pingetest maandada?
Eks ka isiklik elu on osa tervikust – me oleme üks ja sama inimene ka pärast tööpäeva, aga tõsi on see, et minu lähedased on need, kes minuga hinges alati kaasas on ja ega ma ei kujuta elu ilma nendeta ette küll. Kuna jäin üksi poegi kasvatama siis, kui nad oli 7 ja 10, oleme väga-väga lähedasteks kasvanud, koos õppinud, arenenud, eksinud ja edasi liikunud. Nad on minu suurimad toetajad, kriitikud ja inspireerijad. Olen nende üle väga uhke! Nad on alati olemas, alati minuga ühes mõtte- ja väärtusruumis, ka siis, kui geograafiliselt kaugel. Kuna noorem poeg teeb oma doktoritööd juba aastaid Ameerikas, siis oleme selle vahemaa-ei-lahuta tunde ära tundnud – toimib! Ja Georg Martin on muidugi minu maailma naba – kui ma saaksin mingi ime tekitada, siis see on küll see, et saaksin Narva ja Tabasalu vahemaa kümnekordselt vähendada, et saaksin kiiremini ühest kohast teise liikuda ja Georg Martiniga palju rohkem koos olla. Kuni seda imet juhtunud ei ole, püüan teha oma parima neis oludes.
