Loomulikult ei ole see täiuslik ehk kogu Kanadat hõlmav, vaid eeskätt suurimat, Toronto ümbruskonda peamiselt kajastav, kuid siiski räägib meie ühist lugu ja annab meenutuste ja asitõendite kaudu edasi seda vaimu, mis valitses eesti kogukondades ja peredes üle terve Põhja-Ameerika mandri ja üleilmseltki. See on oluline kirev kroonika nii meile kui ka rahvale Eestis – et moodustuks pilt meie vundamendist ja miks me kasvasime sellisteks, nagu me oleme.
Eelmises lehenumbris (EE #22, 05.06.2026) kirjutasime näituse avamise üritusest 3. juuni õhtul, kus olid kohal ka näituse Eesti-poolsed kuraatorid Eesti Kirjandusmuuseumi juhataja Piret Voolaid ja muuseumi folklorist Liisa Nurme. Tollel õhtul küsitles siinpoolne näituse kuraator, VEMU peaarhivaar Piret Noorhani laval nelja suurpõgenemise läbiteinu järeltulijat: Mihkel Jürima (sündinud Torontos), Riina Kindlam (s. Torontos), Reet Marten Sehr (s. Norrköpingis) ja Ingrid Kütt (s. Torontos). Puudu oli tervikpildist vanema põlvkonna esindaja, kes oli kohal kogu vundamendi esialgsel ladumisel välismaal ning keegi, kes sündinud pärast Eesti taasiseseisvumist. Kuid kõik need kihistused on jäädvustatud näituses endas. Mihkel luges ette mõnusalt muheda kirjelduse oma nooruspõlvest ning siis esitati küsimusi, millest selle lehe lugejad võivad ka juhinduda: Mis oli Kanadas üles kasvamise juures kõige toredam? Aga kõige keerulisem? Mis eristas Kanada eesti lapse / noore elu teiste eakaaslaste omast? Nimeta kolm asja, tänu millele sinust sai uhke eestlane. Kas ja kuivõrd erineb sinu laste või lapselaste lapsepõli ja noorus sinu omast?
Uhke ja kirev lugu
… lookleb Tartu College’i fuajeest mööda koridori ja ümber nurga. Näitusele jõudsid umbes 30 inimese lood, mis on kokku kogutud 2011. aastal ja hiljem jätkukorjanduses pealkirja all „Mäng on väikese inimese töö“. Nimesid konkreetsete näitusel olevate meenutuste all lugesin kokku 21. Need on: abielupaar Mart ja Elle (Jääger) Rosenberg, isa ja tütar Andres ja Kaisa Kasekamp, vanaema ja pojatütar Erika Kessa ja Marianne (Pettinen) Melrose, õed Emma ja Laura Nipernado, Elin Marley, Silvi (Terts) Verder, Aino Lokk, Hille Viires, Vello Tõu, Reet Marten Sehr, Kati Kiilaspea, Ene Timmusk, Ingrid Kütt, Stephen (ema poolt Haamer) Jenkins, Lilian (Soomet) Puust, Mihkel Jürima ja Merike Tamm. Mõned osalesid ka elulugude kirjutamise rühma tegevuse kaudu. Peategelaste kohta saab rohkem lugeda siitkaudu: https://www.vemu.ca/et/veebinaitused/kanadas-kasvanud/
Jutustajad korduvad, kuna moodustavad grupi, keda VEMU ja Kirjandusmuuseumi kuraatorid ja abilised intervjueerisid. „Kõige enam on keskealiste eestlaste meenutusi, aga sekka ka noori ja soliidsemas eas kaasmaalasi,“ võttis kokku ERRi uudiste s.a. 17. märtsi reportaaž Tartust.
„Isiklikud mälestused annavad aimu sellest, kuidas eesti keel, koolid, seltsielu ja kogukondlikud ettevõtmised on aidanud hoida identiteedi ja sidet Eestiga läbi põlvkondade.“ Nendest põlvkondadest esimene või esimesed kaks olid Eestis sündinud ja järgnevad kaks, vahel ka kolm on siin sündinud. See lugu on enamjaolt nelja põlve hõlmav, varsti hakkab ilmavalgust nägema 1944. aastal Eestist põgenemisjärgne viies põlv.
Näitus sai oma uhke lõpliku näo ja vormi Eestis ning seda ongi hetkel kaks eksemplari: üks, mis on hetkel üleval Tartu linnas ja teine Torontos. Sellega on tehtud suur teene – kummardus saavutatule, nägus ning kergesti hoomatav ja loetav – lausa kutsuv oma selge kujunduse ja kütkestava fotovalikuga.
Tahvlid on kõik kakskeelsed: ülemine pool eesti keeles ja alumisel poolel ingliskeelne tõlge. Need jaotuvad järgnevalt: avatahvliteks on The Path to Canada ja tõlge Teekond Kanadasse, edasi Pere ja kodused; Elu nimega Eesti (Life with an Estonian name); Mänguasjad; Koolikell, koolikell!; Eesti kool – sõbrad kogu eluks; Õpikud ja lasteraamatud; Kanada kool versus eesti kool; Tähtpäevad koolis (kokku kaks tahvlit); Laagrid, skaudid, gaidid (kaks tahvlit); Muusika toidab hinge; Terves kehas terve vaim; Ta elagu! (Happy Birthday!); Hobid: kes teeb, see jõuab; Eesti toidud võõral maal; Naer on terviseks; Ennustamine, ended ja õnn; Hirmul on suured silmad; Esimesed muljed Eestist (esimest korda Eestisse reisimise mälestused).
Erilise tähelepanu keskmes on arusaadavalt haridus, nii koolipingis omandatu kui ka laagrite ja muude huvitegevuste käigus külgejäänu. Küsitletute seas oli omajagu täienduskooli õpetajaid, kuid on ka noori, kes said oma põhilise eesti keele suvekodus viibides ja nüüd ehitavad edasi sellele alusmüürile.
Teadmiseks Eestisse rändajatele või viibijatele: näitus „Kanadas kasvanud“ on üleval Tartu Ülikooli Lossi tänava õppehoones 6. augustini ning seejärel avatakse 11. augustil Tallinna Ülikooli akadeemilises raamatukogus, Rävala pst 10 välisministeeriumi hoone vastas. Soovitage Eestis elavatel sõpradel ja sugulastel minna näitust vaatama, et nad oma sõpru ja sugulasi paremini mõistaksid.
Virtriinipärlid
Tartu College’i fuajee virtriinis väljapandu on eriline vaid Toronto näitusele. Esemed on VEMU erinevate aktsioonide käigus kogutud ja annetatud. Seal on võimalik imetleda muuseas Keila Kopvillemile kuuluvat raamatut, Helga Nõu „Oi, oi, oi, mis juhtus!“ ja sellest inspireeritud nukku, mille valmistasid talle õde Leiki ja ema Eva Varangu; TES Lasteaia riidest raamatukotti; Vincent Teetsovi vanavanaema Valentina Teetsovi tehtud rahvarõivais Barbie nukke; Merike Martini nukku ja hellakeste koondusvihikut; Mall (Pärn) Puhmi gaidivööd ja kootud rahvusliku mustriga kotti; Rootsi keelest tõlgitud Einar Noreliuse muinasjuturaamatut „Sinine tigu“ (tõlkinud A. Mossin, Tideni Kirjastus, Stockholm); Mihkel Jürima margi- ja hokikaartide kogu ning muudki armsat ja erilist.
Tänatud olgu kõik, kes oma mälestusi jagasid ning kuraatorid: Piret Noorhani (VEMU), Liisa Nurme, Astrid Tuisk ja Piret Voolaid (Eesti Kirjandusmuuseum), abilised: Kati Kiilaspea, Keila Kopvillem ja Maiki Müürsepp (VEMU), kujundaja Eestis Martin Mileiko (Profimeedia), korrektuurilugeja Asta Niinemets, tootmise eest vastutav Laani Heinar ning toetajad Eesti Haridus- ja Teadusministeerium (üleilmse eestluse tegevuskava 2022-2025 väliseesti arhiivinduse valdkonna projektitoetus).
Järgmise kogumisaktsiooni teemaks on eestlaste elusügis ehk vanaduspõli. Mitte ainult enda, vaid kuidas kulges ja võimalikult erinesid teie vanemate või vanavanemate viimased aastakümned praegu veedetust? Torontos külas olnud Eesti Kirjandusmuuseumi juhataja Piret Voolaid ja folklorist Liisa Nurme jõudsid siin olles juba intervjueerida üle 20 isiku. Kes soovivad suvekuudel meenutamisega pihta hakata või kellel on küsimusi, palutakse kirjutada e-kiri aadressil: piret.noorhani@vemu.ca
