Paastukuu saabumine tähendab maksumaksjale mitut asja. Esimesest märtsist ei tohi mullusest sissetulekust RRSP- ehk penisonifondidesse enam raha suunata, nii võimalikult kohustusi vähendades. RRSP-d ja teised taolised plaanid on tänapäeval hädavajalikud, eriti neile, kes on iseseisvad ettevõtjad, vabakutselised või kelle tööandjal puudub pensioniplaan. Kirjutasin päevikusse aasta alul vajalikest pensionireformidest, aga Ottawast pole piuksugi sel olulisel teemal. Võiks kirjutada pankadest, kröösused, nii-nimetatud viis suurt panka teenivad Kanadas igal aastal miljardeid, aga näiteks GIC-lt, turvaliselt tähtajaliselt hoiuselt maksavad välja hetkel vaid 1%, mis on inflatsioonimäärast väiksem ega luba nii kellelgi vanaduspäeviks raha koguda.
Ka peaks olema laekunud kõik vajalikud sissetulekut kinnitavad ametlikud dokumendid, mille põhjal saab maksumaksja rehkendada, kas on riigile võlgu või kas on tal võimalik juba makstud rahadest tagasi saada, seda vaid siis, kui on RRSP-desse, mujale suutnud raha kõrvale panna ning väljaminekud – näiteks mõned tervishoiu-, haridusekulud on vähendanud seda sissetulekut, millelt on riigi- ja provintsitulumakse tööandja poolt Ottawasse saadetud.
Muidugi on selle kõigega arvestades aastate jooksul tulumaksulehe täitmine muutunud aeganõudvaks ja keeruliseks kohustuseks. Ning üks hiljutine nöök otsa – Ottawa ei saada enam maksumaksjale koju paberist maksulehti, lootuses et kodanikud hakkaksid neid elektrooniliselt täitma. On ka neid, kes raamatupidaja poole pöörduvad, kuna võimalikke kulusid, mida saab maha kanda, on tänapäeval nii palju, et on eksperdi abi tarvis.
Mida aga teeb näiteks vanem pensionär, kel puudub arvuti, internetiühendus? Ta on harjunud pliiatsiga lahtreid täitma, tahtes oma silmaga näha, kuhu ta kahanevast varandusest on raha läinud? Ka pensionäridele mõeldud lihtsustatud ankeet on ära kaotatud, neile on riik alati andnud teatud hüviseid, arvestades et sissetulek pensionidest on alati märksa madalam kui töötaval inimesel. Nüüd aga? Vajadusel saab postkontoritest tulumaksulehti, aga see on mõnele, eriti maal elavale inimesele, nuhtluseks. Mitte eriti inimsõbralik otsus.
Esmaspäevases Toronto Staris oli koguni kolm artiklit tulumaksude teemal. Üks tegeles CPP ehk riigipensioniga, paljastades, kuidas pensionäri elu ei ole lihtne. Kui abielupaarist üks sureb, saab CPP-lt vaid ühekordse summa nö ellujäänu hüvisena. Seda isegi, kui mõlemad abielupaarist on eluaeg CPPsse sisse maksnud. Paljud teised pensioniplaanid maksavad umbes 60% või rohkem lahkunu sissemaksudest ellujäänule, kuna need olid ju ta kadunud abikaasa rahad. Miks Ottawa seda ei tee?
Teised artiklid tegelesid soovitustega töötavale maksumaksjale, kuidas makse vähendada ja nii vältida ülemaksmist, teoreetiliselt võimaldades sääste vanaduspäevadeks. Kuid nagu ülal kirjutatud, pole see lihtne, eriti kui mõned kulud aina tõusevad.
Nagu näiteks Ontarios kõrgharidus. Jubagi Kanada kõrgeimad ülikooli õppemaksud tõusevad taas, samas ajalehe andmeil olevat see keskmiselt $7 180. Ja veel hirmutavam, aastast aastasse tõusevad need kohustused 6,2% võrra – üle kolme korra rohkem inflatsioonimäärast. Üliõpilased maksavad Ontarios 44% asutuse kuludest, mis on ka kõrgeim Kanadas. Keskmine üliõpilane lõpetab ülikooli, olles võlgu $27 000. Isegi kui ema ja isa on suutnud RESP-de kaudu raha kõrvale panna, on haridus kahtlemata jõukamate perekondade lõbu, ebavõrdsustades võimalusi nii hariduse saamisel kui hea palgaga töökoha leidmisel. Isegi värskelt ametisse määratud ülikoolide, kolledžite ja treeningkoolide eest vastutav Brad Duguid, kes ministrina teenib palju rohkem kui $100 000, teatas ajakirjandusele, et on mures, kuidas oma kahe lapse, kes õpivad praegu 12. ja 11. klassis, õppemakse maksta. Mida teeb siis poole vaesem, Ontario keskmise palgaga perekond?
Jah, siin riigis on hea elada. Andekal inimesel, kes on nõus tööd rügama, on palju võimalusi. Ent pensionäridel ja perekonnainimestel pole enam nii lihtne ära elada kui isegi põlvkond tagasi. Nende mustade mõtetega tuletan meelde, et on vaid 30. aprillini aega, maksupaberite sisseandmise tähtpäevani, et postkontoris käia, paberil ankeete hankida ja kukalt kratsima asuda, kas tõesti võlgnen riigile nii palju….
Tõnu Naelapea
