Neeme Järvi suutis oma austajaid tõeliselt üllatada. Oodati teda ju juunikuistele juubelikontsertidele, tema aga tuli hoopis varem ja dirigeeris ühte võluvat öökontserti. Nagu oleks tahtnud öelda: olen Eestis ja kõik suvised kontserdid Tallinnas (juunis), Pärnus (juulis) ja Leigol (augustis) toimuvad.
Muusika algab vaikusest – selle tõdemuse sügavamat tähendust saime kogeda just sellel 6. mai öökontserdil Estonia kontserdisaalis. Neeme Järvi laskis end ERSO ette niikaua oodata kuni saal oli lõpuks hiirvaikne. Vaikuseminutite jooksul jõudsin mõelda Ukraina sõjas hukkunute lähedaste leina peale ja isegi sellele, kas maestro on ikka kohal, oleme teda ju lausa kolm aastat oodanud. Lõpuks maestro astuski ERSO ette – publik võttis ta vastu fortefortissimo aplausiga, mis kõlas vaikuseminutitele kontrastiks nagu kõuekärgatus.
Neeme Järvi üllatuskontsert sarjas „Audiospaa“ (helide spaa) vääris oma nimetust. Oli tunne nagu ujuksid heakõlalise helidemaailma „spaa-basseinis“ – kontserdi lõpuks oli publik silmnähtavalt lõõgastunud ja heas tujus, mis oli suureks kontrastiks kontserdi alguses garderoobis tunglevate inimeste päevapoliitikast kaasatoodud ängile.
Kontserdil kõlasid Rudolf Tobiase „Ööpala“ (Tobiase klaveripala on orkestreerinud Eduard Tubin), Franz Schuberti E-duur sümfoonia (Schuberti lõpetamata sümfoonia orkestreeris helilooja visandite järgi Felix Weingartner) ja Joachim Raffi „Kavatiin“ viiulile ja klaverile, mille on orkestreerinud Edmund Singer (viiulipartii esitas Triin Ruubel). Lisapalaks kõlas samuti orkestreering – Eduard Tubina klaveripala oli orkestrile seadnud USA helilooja Charles Coleman, kelle Viiulikontsert kõlas mõned aastad tagasi Pärnu muusikafestivalil Paavo Järvi juhatusel. Neeme Järvi sõnul saatis Coleman Tubina orkestreeringu Tallinnasse alles eelmisel päeval – nii oli see kontserdi ainus esiettekanne.
Kontserdi suurimaks üllatuseks oli Mõkola Ovsjanniko-Kulikovski Sümfoonia nr 21. Kavalehelt sai lugeda, et selle ukrainapärase nime taga peidab end hoopis Mihhail Goldstein, kes 1948. aastal teatas, et on Odessa arhiivist leidnud Mõkola Ovsanniko-Kulikovski sümfoonia käsikirja. Tegelikult on selle pika nime taga Hersoni oblastist pärit mõisnik, kes pole oma elus ühtegi muusikateost kirjutanud. Ta oli tuntud kunstipatroon ja 1810. aastal esitles ta Odessa teatrile oma isiklikku pärisorjade orkestrit. Mihhail Goldstein oli tuntud viiuldaja, viiulipedagoog ja helilooja, kellele läks see muusikaline nali kalliks maksma – ta tembeldati ehtstalinlikult „valetajaks ja nõukogude kultuuri reeturiks“ ja ta oli sunnitud N. Liidust emigreeruma. Läänes sai temast Hamburgi muusikakõrgkooli professor.
Kaunimad hetked sellel öökontserdil olid seotud keelpillidega. Triin Ruubeli soolo Raffi „Kavatiinis“ oli haruldaselt kaunis ja viiuldaja Mihhail Goldsteini tõsiselt võetavas „muusikalises pettuses“ kõlasid samuti just keelpillid vaimustavalt.
Kui lõpuks kõlas Neeme Järvi lemmiklisapala Sibeliuse „Andante Festivo“ ei olnud puupüstitäis saalitäis oma vaimustusega kitsi – püstijala aplaus ei tahtnud kuidagi lõppeda. Järvide-dirigentide kolmikjuubelile oli võrratu alguspunkt pandud – sel aastal juubeldavad ju Neeme Järvi kõrval ka Paavo Järvi (60) ja Kristjan Järvi (50).
Sirje Vihma-Normet
