Juba kontserdisaali sisenedes oli tunda, et toimumas on midagi erilist. Kavalehelt võis lugeda, et seekord ei soleeri mõni ilmakuulus välismaa artist, vaid meie oma noor pianist Jaan Ots. Erakordne oli seegi, kuidas kontserdi kava oli üles ehitatud. Esimese teosena kõlas Jaan Otsa esituses Haydni klaverikontsert aastast 1767, millele järgnes Haydni 13. sümfoonia II osa Adagio cantabile (solistiks tšellist Johannes Välja) ja siis tuli lavale taas Jaan Ots, kes esitas teise Haydni klaverikontserdi, sedapuhku aastast 1782. See klaverikontsertidest ümbritsetud A-B-A vorm mõjus üllatavalt ja põnevalt. Kuna kõik ettekandele tulnud Haydni teosed olid samas helistikus (D-duuris), siis mõjusid need teosed ühe tervikliku oopusena, mille igale osale järgnes küll tuline vaheaplaus. Aga seda juhtub kontserdisaalides aeg-ajalt ikka, et osade vahele plaksutatakse. Kuluaarides räägiti, et isegi Carnegie Halli publik New Yorgis olevat Arvo Pärdi Tabula Rasa osade vahele plaksutanud. See suurepärast tervikmuljet rikkuda ei suutnud ja Paavo Järvi võis kontserdiga igati rahule jääda.
See oli tõesti haruldane, kuidas Järvi laskis noorel pianistil särada, igat ta muusikalist mõtet delikaatselt toetades ja ennast ning orkestrit igas mõttes saatja rolli taandades.
Haydni puhul oli Neeme Järvi ja Jaan Otsa muusikaline kahekõne lihtsalt vaimustav. Vanameistrit on ikka ja jälle kiidetud tema meisterlikkuse eest instrumentaalkontserte juhatada. See oli tõesti haruldane, kuidas Järvi laskis noorel pianistil särada, igat ta muusikalist mõtet delikaatselt toetades ja ennast ning orkestrit igas mõttes saatja rolli taandades. Sellele helgele mängulisusele tuli paraku väga kurb lõppakkord – lisapalaks kõlanud Raveli/Colemani „Haydni nimeline menuett“ pühendati Muusikaakadeemia pikaajalise rektori ja suurepärase pianisti Peep Lassmanni mälestusele.
Jaan Otsa tutvustuseks võiks lisada, et ta on väga mitmekülgne muusik. Klaveri kõrval valdab ta täiuslikult ka trompetimängu ja on saanud isegi I preemia Eesti puhkpillimängijate konkursil. Selle kõige kõrval on ta tõestanud end ka dirigendina. Orkestri dirigeerimist õppis ta Helsingis Sibeliuse akadeemias legendaarse Leif Segerstami käe all, mille järel täiendas end Pariisi konservatooriumis. Noore dirigendina on ta teinud juba muljetavaldava karjääri. Möödunud hooajal juhatas ta etendusi Itaalia, Poola ja Soome ooperimajades ning lisaks ka Rahvusooperis Estonia. Paralleelselt dirigeerimisega on Ots esinenud pianisti ja kammermuusikuna mitmetel Euroopa festivalidel. Eelmisel hooajal esitas ta Saksamaal Wiblinger Bachtage nõudlikule publikule Bachi Goldbergi variatsioonid, mis on klaveriliteratuuri üks raskemaid teoseid.
