Olen nii väga tahtnud eristada oma konkurssi koolikirjandist, millel on oma reeglid. Enamasti kirjutatakse see õpetaja jaoks ja hea hinde saamise eesmärgil. Õpetajat muidugi tuntakse, teatakse, mida ta hindab. Ka minu konkursile tulevad kirjutised tihtipeale eesti keele õpetaja vahendusel. See tähendab aga, et õpilane on kirjutanud ikkagi õpetajale, mitte mulle. Ja tulemuseks on laias laastus koolikirjand, mis võib olla väga ilus, isegi lüüriline, ent sel pole seda mõtet, mida mina tahan toetada.
Oma arvamusega välja tulla, sellest kirjutada, mõtet arendada – see nõuab muidugi julgust. Oletasin sellepärast, et mulle kui laiale üldsusele tundmatule inimesele juletakse usaldada abituid või ka fantastilistena tunduvaid ideid. Need ei pruugi ju olla südame salasoovid, vaid kirjutaja fantaasia vili. Aga võta näpust! Noor eestlane tundub sündinud filosoofina, kes vaatleb ilmaelu kõrgelt ja kaugelt, kaalutleb kainelt, ja sugugi mitte isiklikust seisukohast, ehkki sõna „mina“ on alati pealkirjas ette antud. Mullu meenutas tosina jagu kirjutajaid, et maailmas on seitse miljardit inimest, ehkki teemaks oli „Mul on üks mõte“. Ka tänavu alustas üks noor inimene kirjutist lausega: „Elame globaliseeruvas maailmas“, keegi teine nimetas ikkagi seitset miljardit, ehkki teema oli „Mulle meeldib see väike asi“. Seda teemat andes kujutasin ette, mis raskusi mul tuleb, kui noored kirjutavad entusiastlikult lapsepõlves kalliks peetud karumõmmist, emale kuuluvast prossist, vanaema kootud kampsunist, Pariisis ostetud pluusist, lahutamatust kaaslasest telefonist või kaunist jõuluehtest. Kellele ja kuidas siis määrata auhind?
Tegelikkus lõi mind pahviks: mitte ükski töö, ei õpilastelt ega tudengitelt, ei pühendunud ühele konkreetsele, käega katsutavale asjale või esemele, ehkki üks nimetas põgusalt vanavanaema portreed ja teine kirjutas loo tolmurullist, millest ma ei saanud aru. Kaks kirjutist taunisid praegust tarbimiskultuuri, kaks kirjutasid kohvist, üks teest, üks jäätisest. Enamik töid hüples aga kuskil kättesaamatus kõrguses. Kõige rohkem loeti üles kõikvõimalikke imelisi hetki, ühelgi neist küll peatumata. Üks kirjutas taevatähtedest, teine kosmosest, kolmas sisemisest häälest, neljas südametunnistusest. Kahele noorele meeldis vaikus, mitmed kirjutasid naeratusest, aga ikka umbisikuliselt, mitte iseenda kogemusest.
Mullu oli töid 105 ja sain neist 15 paremat panna konkursi kodulehele (tiinatammanikonkurss.blogspot.com). Tänavu oli kirjutisi 65 ja vaid neli lähevad kodulehele. See nelik pole samuti kirjutanud nii lihtsalt ja isiklikult, kui ma tegelikult tahaksin, aga mu soov on toetada igasuguseid iseseisvalt mõtlejaid – peaasi, et iseseisev mõtlemine kirjatöös välja paistab. Kõik neli on auhinda väärt: neil oli midagi öelda ja mul oli nende töid huvitav lugeda. Peaauhinna (700 eurot) saab <b>Martin Paggi</b> Tallinna 21. Koolist. Ta veenis mind edukalt, et vastusest hoopis olulisem on tee lahenduseni, selle läbimine. Kolm õpilast – <b>Emma Lotta Lõhmus</b> Tallinna Gustav Adolfi Gümnaasiumist, <b>Anette Mägi</b> Tallinna 32. Keskkoolist ja <b>Artur Soo</b> Türi Ühisgümnaasiumist – saavad igaüks 100 eurot. Neile meeldivad (vastavalt) hetk enne kontserdi algust, väljas kuivanud voodilinade lõhn ja maakaardid. Ükski kaheksateistkümnest konkursil osalenud tudengist ei küündinud nende tasemeni. Konkursil on ka koduleht, kus võitnud töid saab lugeda: https://sites.google.com/view/tiinatammanikonkurss
Tuleval aastal toimub uus konkurss uue teemaga. Võib-olla ei saagi ma teada, mida teeb enamus noortest eestlastest oma säravate (või ka tobedate) ideede ja mõtetega, aga optimisti kombel loodan ikka, et ehk tuleval aastal…
Tiina Tamman
(Tiina Tamman on Inglismaal elav eesti kirjanik ja ajakirjanik, toim.)