Üks väike kummitus
Elas üks väike kummitus. Ta elas ühes suures metsas ühe väikse linna kõrval. Tema tahtis nii kangesti inimesi hirmutada, aga ei julgenud inimeste sekka minna. Tema polnud inimesi näinud ja kartis neid.
Varsti tuli Halloween kätte ja kõik teised kummitused hakkasid minema õhtuti inimesi kummitama. Nad tulid õhtuti tagasi heade juttudega, kuidas nad inimesi hirmutasid.
Lõpuks Halloweeni õhtul võttis väike kummitus ennast kokku ja läks inimesi hirmutama. Kui inimesed teda nägid, ehmusid nad nii ära, et pistsid jooksma! Pärast seda väike kummitus enam ei kartnud ja talle meeldis nii väga kummitada!
Liisa
Halloweeni lugu
Mitu aastat tagasi seal oli üks vana maja, kus keegi ei kunagi käinud. See oli ühe suure künka otsas.
Ühel päeval üks väike poiss läks selle maja juurde ja astus sisse. Kui ta oli sees, ta sai tuttavaks nende kummitustega, kes elasid seal. Ta mängis mängud ja nad sõid, aga kui see poiss lahkuda tahtis, need kummitused ei lasknud. Kui poiss küsis miks, siis nad ütlesid: ,,Kui sa vaatad õue, sa saad näha, et see paistab tavaline, aga see pole!“ Aga poiss ikka läks õue.
Õues ta nägi, et mitte midagi polnud sama, kõik lapsed oli 20 aastat vanemad ja seal oli ka posterid sellest samast poisist. Ta oli selles majas 20 aastat, aga see tundus nagu ainult üks päev.
Nüüd see poiss otsib tema peret ja keegi pole kunagi läinud sellesse majja jälle.
Laura
Kummitusejutt
Kunagi elas mäe otsas üks kuri vanaproua. Ta elas üksi. Mõni aasta hiljem ta suri ära. Kui ta suri, polnud surnukeha. Jäi vaid moosipurk ja tema riided. Siis oli tema maja tuntud kui kummitusmaja ja keegi ei julgenud sinna sisse minna.
Külmal sügisõhtul jalutas seltskond poisse läbi metsa. Varsti läksid nad nii sügavale, et eskisid ära. Mõni minut hiljem nägid nad lähedalt valgust. Nad järgisid seda ja nägid siis maja mäe otsas! Nad tahtsid tagasi pöörata, kuid hakkas hämarduma ja nad ei suutnud ilma tuledeta tagasiteed leida. Niisiis nad otsustasid mäest üles ronida ja veeta öö kummitusemajas!
Pärast mõnda minutit majas viibimist hakkasid nad märkama imelikke helisid. Nad arvasid, et see on lihtsalt tuul ja läksid magama. Äkki ärkasid nad karjumise peale. Seejärel said nad aru, et üks neist on kadunud. Niisiis tõusid nad koos maja uurima, et leida oma sõber. Pärast maja läbiotsimist ei leidnud nad oma sõpra. Ja varsti kadus veel üks neist ja teine, kuni neid oli ainult üks alles jäänud.
Sel hetkel sai ta siis idee! Ta sai aru, et nad ei läinud pööningut otsima! Nii hiilis ta siis ettevaatlikult pööningule. Kuid enne tema tundis mingit imelikku lõhna. See lõhnas peaaegu maasikate järele? Ta läks edasi ja nägi pööningule jõudes kõiki oma sõpru koos maja omanud daami kummitusega pannkooke söömas! Nad said teada, et ta oli tegelikult väga tore vaim ja ta tegi kõige maitsvamaid pannkooke ja maasikamoosi! Nad sõid ja rääkisid hommikuni ning suundusid siis koju tagasi.
Stephen
Kummitusjutt
Mitu aastat tagasi kaks sôpra läksid mardisandi-õhtul kommi otsima. Vanem tüdruk oli piraadikostüümis. Teine tütarlaps oli haldjakostüümis.
Nad jalutasid mööda tänavat, mis oli mõni tänav nende majadest eemal. Korraga, kui nad läksid ühele majale ligidale, üks mees hüppas puu tagant välja ja karjus. Tal paistis käes olevat kettsaag, mis tegi suurt müra. Ta jooksis tüdrukute poole! Tüdrukud pistsid jooksma, kuid siis nad nägid, et mehel oli käes ainult lehepuhur!
Sophie
Kummitus pööningul
Minu suvilas on meil pööning. Lui olin väike, ütlesid vanaisa, onu ja isa, et seal üleval elavad kummitused. Kui olin noorem, nagu vanuses 3–9, siis ma tõesti uskusin sellesse ja kartsin sinna üles minna. Ja ükskord, kui olin noorem, kõndisin garaaži ja nägin prügikasti lähedal midagi
liikuvat, mis mind tõesti hirmutas ja siis läksin uudishimulikult lähemale, et näha, sest arvasin, et see on
kummitus. Aga päriselt see oli prüginõusse kinni jäänud nahkhiir. Nüüd pole ma kindel, kas seal üleval on tõesti mõni kummitus ka, kuid see on võiamlik.
Laas
Kummitus Seedriorus
Seedrioru on ilus ja rahulik koht, aga see pole mitte alati nii olnud.
Olen kuulnud tondijutte Seedrioru punasest majast – mida nüüd kutsutakse laagri mudimajaks. Seal elas vanasti farmer, kes kasvatas õunapuid. Punane maja oli ainus sellel maa alal, kuhu farmer võttis tööle kodutuid lapsi. Kõik läks hästi, lapsed olid õnnelikud kuni ühel päeval üks lastest läks öösel keldrisse õunu söögiks tooma, kui teised magasid. See juhtus 31. oktoobril, Halloweeni ööl.
Laps hakkas karjuma, sest ta nägi vaimu. Kisaga ärkasid ka teised lapsed ja jooksid vaatama, mis juhtus. Nad nägid rohelise vere jälgi, mis läksid ‘Grand Riveri’ poole.
Sellest ööst alates ei julgenud lapsed enam keldris õunavargil käia.
Isabelle
