Hoidsin vastla/päeval pöialt, et kõik kiirus/katseid armastavad kelgu- (luge), skeletoni- ja bobi/sõitjad (bobsledders) pääseksid tervetena. See väga populaarne jäine rada Laulu/väljaku nõlval meenutas nimelt pigem tali/olümpia masti sõitu. Ise jäin lumisele, laugjamale nõlvale. Järsu (steep) vastand on laugjas (gentle slope). Üks sõber kommenteeris seda fotot: „Siit mäe/nõlvalt paistab Laulu/kaar nii väike, kõik on suhteline (relative)!“
Te kõik ilmselt tunnete seda paika laulu/pidudest, aga lumega muutub Laulu/väljaku nõlv kelgu/mäeks. Ja vastla/päeva (Shrove / Pancake Tuesday) aegu on vana eesti komme lasta liugu. Siis kasvavad pikad linad. Ei, mitte voodi/linad, vaid flax, millest tehakse linast riiet (linen). Vastlapäev ise laseb ka liugu, ta on nii öelda liikuv püha ja oleneb sellest, millal tulevad liha/võtted (Easter). Millal lihavõtted tulevad oleneb aga täis/kuust. Kõik on seotud kuuga!
Vastlapäeva nimetus on pärit alam/saksa/keelsest sõnast vastel/avent – vastla- ehk paastuõhtu, alg/sõnast vastel. Rootsi keeles on see fast/lagen ja siin paistab inglise keelest tuttav sõna fast ehk paastumine. Eesti ranniku/aladel elas vanasti palju rootslasi. Sealt ilmselt need vahu/koorega KUKLID! Enne seda nimetasid vanad eestlased seda päeva, kui sai veel rammusat toitu süüa enne seitsme/nädalast paastu PUDRU/PÄEVAKS ja ka LIU/päevaks. Kiriku käsk oli paastuda ja eks talvised toidu/varud olid pea/aegu otsas ka.
Riina Kindlam, Tallinn
Tormi/linnu skaut/rühm käis vastla/püha/päeval, ehk pühapäeval enne vastlapäeva Laulu/väljakul kelgutamas ehk VASTLA-LIUGU LASKMAS. See ei ole ainult hea mägi laulu/pidude nautimiseks, vaid ka kelgutamiseks. Eestis üldiselt inimesed õues olles MASKE praegu ei kanna, küll aga sise/ruumides ja ühis/transpordis. Ka on selles kambas mitmed ühe pere liikmed ja klassi/õed, kes iga päev koos. Vähemalt viis inimest sellel fotol pidid ka läinud augustis Kotkajärvele suurlaagrisse sõitma. Loodame, et kõik laabub nii, et Eestist ikka gaide ja skaute Kanadasse Pikksilma suurlaagrisse tuleb. Praegu vaadatakse pikksilmaga suve 2022. Teid tervitavad vasakult: (ees) Neleri, Piret, Heidi, Herdis, Vanessa, Merili, Monika, Karli, Meelis ja Markus. Taga Evelin ja skautrühma juht Jaan Silvet.
Vastla/kuklit on päris raske süüa. Nagu suurt „burksi“ (burgerit). Võib ka tükke küljest rebida, kui häbened, et nina võib kreemiseks saada. Kahvli ja noaga jändamine on vist veidike liig. Söömist näitab ette 5. klassi Suvi Mari. Eestis teeb iga pagari/äri enne vastlaid kukleid ja kooli/lõuna osana pakutakse neid vastla/päeval pärast seda, kui herne/supp on söödud.
Herne/supp võib olla ka lihata, aga kombe/kohane (traditsiooniline) vastla hernesupp oli ikka suitsu- või soola/lihaga ja tihti keedeti sea/jalgadest, mida siis pärast supi kõrvale söödi. Fotol oleva supi tegi Norras eestlanna Külli. Keskel on näha kondiga liha. Siit veel üks vastla/komme – laste rõõmuks tehti kondist vurr – augud kondi sisse, nöör läbi ja tõmmati nii, et see keerlema ja vurisema hakkas. Norras kutsutakse vastlakukleid faste/lavns/boller. Sarnased kuklid on ka naaber-Põhja/maades veidi teiste nimedega, Rootsis näiteks semlor, ainsuses semla.
Vastla sea/kondi/üdist inpsireeritud luuletus. Luu/üdi on bone marrow. Aga mis on selles luules viltu?
Täna on meil maius/pala, söögiks valas/kala/jalad!
Homme aga kõhu/kõdi – elevandi londi/kondi/üdi.
