Peamiselt kandidaati kui mitte parteid toetades. Kummaliselt, ainus kandidaat, kellele olen toetust andnud ning kes on võitnud, oli endine suur-Toronto linnapea Mel Lastman, kes imponeeris mind ajal, kui ta North Yorgi linnapeana igale murettundvale valijakirjale vastas isiklikult. Muidu on ajalooliselt valijana minevik sugugi mitte imposantne. Kuid valimas käin, lootuses, et ehk asjad muutuvad.
Ehk on asi künismis – ei usalda poliitikuid, kuna nad pahatihti kui mitte just luiskavad, siis hämavad fakte. Vaadelgem praegust Ontario valitsust. Endine liberaalne peaminister lahkus pukist, joostes skandaalilainete eest. Uus peaminister Kathleen Wynne, kes juhuslikult on ka minu kodupiirkonna esindaja, ning kellega ma olen ise vestelnud, pole oma lühikese ametiajaga kellegi usaldust võitnud. Samas tema vastased meie valimispiirkonnas ei tekita samuti mingit respekti.
Konservatiive – kes on viimaste aastakümnete jooksul nii Queen's Pargis kui Ottawas jultunuks kujunenud – ei saa kuidagi nende äärmuslike vaatevinklite tõttu toetada. Ning uusdemokraate lihtsalt ei usalda – minevikus jätsid vaid Stephen Lewis ja Ed Broadbent tõsiselt võetava mulje, et inimene, mitte mingi sotsialistlik dogma on neile tähtis. Paraku Andrea Horwath, kes alul toetas liberaale, aga siis muutis meelt, kukutades valitsuse eelarve vastu hääletades – millel oli teatud loogika olemas, lubades nii Ontario miinimumpalka kui pensione tõsta – pole tõsiselt võetav poliitik, kuna ta lihtsureliku, Ontario keskmise inimese huvide eest ei seisa.
Oleks ainult neljandat valikut! Ent see puudub praegustel valimistel. Ei saa tõsiselt võtta rohelisi, kuna nad on äärmuspartei, keda ei lubata isegi parteijuhtide debatile. Jälgides, muide, esimest valimiskeerus toimunud kahe parteijuhi debatti, ei jätnud Wynne ega Horwath sugugi positiivset muljet. Konservatiivide juht Tim Hudak ei mallanud osalema. Milleks on poliitika selline liivakastimäng?
Viimase veerandsajandi jooksul on provintsi valitsenud kõik kolm suurt parteid. Uusdemokraatidel pole põhjust uhkustada oma valitsemise aja üle, tõstes makse ja samas ametiühingutega raksu minnes. Konservatiivid jätsid oma jälje kui ehk hilismineviku räigema ning rangema valitsusena, toetades vaid rikkaid, hiidettevõtteid, aga mitte tavakodanikku. Ning endise peaministri Dalton McGuinty valitsust saab vaid ühe sõnaga kirjeldada – lurjused. Murdsid lubadusi, tõid uue, päris kopsaka tervishoiumaksu jõusse, oskasid kooliõpetajatega ning arstidega riidu minna ning kulutasid tohutult riigikassast raha.
Kellele siis hääletada? Ei saa ühtegi peamist parteid ega juhti usaldada. Alternatiivid puuduvad. Seaduse järgi ei saa ka konksu asetada lahtrisse – ei kõlba keegi. Saab vaid ainult valimispunkti haldajale täitmata sedeli tagasi anda, teatades, et keeldun valimast. Isegi sellise kodanikuinitsiatiiviga on häda – sellist sammu ei registreeri keegi.
Ontario on Kanada majandusmootoriks, Toronto eriti tähtis, kui riigi tähtsaim linn, seda majanduslikult. Ent transpordi mured, kasvav sisseränd nii välismaalt kui teistest provintsidest, kurnab infrastruktuuri. Mõtelge vaid detsembri jäätormile – kui kaua pidid aegunud ja ülekoormatud võrgustiku tõttu inimesed külmas lõdisema? Kevadet pole olnudki, oleme juba termomeetri järgi suures suves – kaua need föönid, konditsioneerid undavad enne järgmist voolukatkestust? Ning ei Wynne, Hudak ega Horwath pole esinenud lahendustega, kuidas ülekurnatud, ülerahvastatud ning ülekoormatud Toronto muresid leevendada. Ehituskraanad kõikjal, ehitatakse suuri kõrghooneid, aga metroole, trammile, bussile ei pääse sisse.
Lühinägelikkus on patt, aga paraku pole minulgi lahendusi valimiste eel. Nõutus on ebameeldiv tunnetus – kuid hetkel, eriti pärast Horwathi ja Wynne'i Thunder Bay's peetud debatti, on küll tunne, et valimispäeval teen nagu paljud teisedki ja jään koju, valides none of the above.
Tõnu Naelapea
