No võtame näituseks kasvai selle loo, kuda me omal ajal vallavanemat valisime. Rahvas ei old endisega rahul, tahtis uut saada. See, kes valitses, oli parasjagu nii palju koolis käind, et oskas kolm sõna saksa keelt ja teist nii palju vene keelt. Kippus mõlemat pruukima, aga need kaks läksid tal suus segi. Ühekorra koosolekul keski õikas talle vahele, et kõnele eesti keelt, saad ise kah aru. No misuke taluinime sellist kehkadiveid tahab valla asju ajama.
No leitsimegi uue kanditaadi. See oli asjalik põllumees ja selge arusaamisega kõigist küla asjadest. Rahvas pidas temast lugu, aga ta ise sõdis kümne küünega vasta, et ei tema taha nisukest ametit, kus peab vahel kõnesi pidama. Tema oskab ainult lihtinimese kombel rääki ja see on kõik. No lubasime talle, et keski teine teeb kõne valmis ja tema loeb ette, mis kunts see siis on. No sedasi saime mehe viimaks nõusse.
Oligi kord üks pidulikum sündmus. Koolmeister vai keski muu antvärk oli kõne kirjutand, aga ästi pika ja see pisteti vallavanemale viimasel minutil pihku, ei antud aega enne läbi kah lugeda. No mees ronis pulti, veeris ja kokutas ning muutkui keeras lehti, endal igi otsa ees nigu einateol. Lõpuks keeras lehte ja alles siis taipas, et kõne oli otsa saand. Ohkas siis kergendatult ja lausus, et „soh, nüid põle änam!” ja istus toolile. Vallarahval oli lõbus, aga mehest peeti lugu nigu ennegi.
Eks ma nüid ole ise kah samas olukorras. Mõtlesin, et mis ma teile järgmiseks korraks kirjutan, aga toimetajaproua, va kena naisterahvas, ütles, et põle änam, Karla, seitungiga on selleks aastaks jokk. Nii et jääme siis terveks, ead sõbrad! Jõululaupäev on ukse ees ja meie Kataga kahekeste. Üks vorst mulle, teine temale. Viina ta ei võta, mul üksi kah nigu imelik kulistada.
Vana aasta õhta sama lugu. Oleks vana ead eestiaegset kaevuvett, ülendaks selle sampuseks ja lööks kruusid kõlinal kokku. Nüid ajame niisama läbi, ei ole meist tina valajaid ega tina panejaid. Aga teie, sõbrad, pidutsege ästi ja võtke minu terviseks kah pitsikene. Tahaks ikke tulevaasta kah tutvust pidada. Oiame kokku, meid jääb järjest vähemaks!
Kargu Karla
