„Vaata ometi peeglisse, kas sa pole mitte ilus?“- Nukulapitaja-naine sättis ta ette peegli. Ta oli üksildasena oma nukkude keskel elades harjunud nendega otsekui elavate inimestega juttu puhuma. Ta kallutas pead ning vaatas peeglisse. Punapalgelise nuku kõrvale ilmus nukulapitaja-naise kaame nägu, suurte kontis põskedega, päratu nurgelise suuga. Üks õlg oli teisest kõrgem; ainult laup oli valge ja sile ning silmad suured ja sinised. Peeglisse sihtiva küüratari pisaraisse uppunud silmadesse tõusis kogu ta imet ihkav hingehiilgus. Nukk langes ta käte vahelt ning läbi pisarate peeglisse vaadates nägi nukulapitaja-naine kirgast kristall-seina, mis aeglaselt taandus ning hurmava muusika saatel, mis tuli ta iseoma hingesügavusest, sisenes ta valgusest kiiskavasse peosaali – ilma küüruta, õrn ja graatsialik, kandes otsekui nukurüüks tehtud siidkleiti ja kuldkingi. Kaunid daamid astusid ligi ja embasid teda, härrad kutsusid tantsima. Ta tantsis majaperemehe pojaga, ta magas õhkõrna sulekesena noore üliõpilase kaisus ning tal polnudki küüru… Siis rebis ta silmad peeglist lahti ning ta ees oli jälle toosama nõeltetorkeis vana kuuselaud, tuhmikstõmbunud katusekambri seinad, ning pühaõhtaseks seltsiliseks nukk, kelle nina oli kukkudes viga saanud…
Nukulapitaja-naine oli üles kasvanud vaeses perekonnas, kus lapitamine oli kõrgeimaks vooruseks. Ta oli lappidest ilmale pugenud ning teadis iga viimase lapi väärtust. Nõnda oli ta nukulapitajaks saanud. Isegi amet oli selline. Talle polnud antud õnne armastada nagu teistele temaealistele noorpiigadele, seepärast oli kogu oma südamega andunud lastele ning nende süütutele mängukaaslastele – nukkudele. Tema juurde leidsid tee isegi rikkad prouad, kellel olnuks lihtsam poest uus nukk võtta, otsimata teda pimedast, agulitänava vanast puumajast, mis oli otsapidi mingi müüri vastu naaldunud. Kuid lapsed armastavad oma nukke justkui inimesi ning kui neil käsi või jalg viga saab, siis on kogu maja hädakisa täis ning tuleb arst leida. Nukulapitaja-naine täitis oma halastajaõe-tööd suurima hoolsusega ning polnud ühtegi oma portselankaela vigastanud nukku, keda ta poleks terveks teinud. Pealekauba oli ta hea õmbleja ning mõistis siidi-ja sametilapikestest ning kuldkaunistustest valmistada oma nukkudele kõige kaunimaid rõivaid. Nukulapitaja-naine ohkas ning asus töö kallale. Ta vaene hing, mis oli suletud inetusse ja õõvastavasse kehasse, ootas imet, kuid pühad olid käes, aga ime jäi saabumata. Ime oli pelgalt ta iseoma hinges. Nukulapitaja-naine töötas veel mõned viivud, sidudes tutid juustesse ning pannes kuldvööd nukkudele, kes tuli juba homme ära anda. Siis kuulis ta, et teda ümbritsev vaikus on laulma hakanud. Kas see oli kirikukellade mäng? Ta vaatas tagasi pilkpimedasse aknasse, mille ruutudest lambikuma otsekui kuldlinnuna vastu kumas. Suurest vaikusest võis hoomata, et on juba hiline aeg. Kirikukellad olid juba löönud. Ta enda hing laulis öövaikuses. Püha õhtu oli talle saabunud. Ta keetis endale teed. Siis võttis aknalt lillepoti kolmeharulise kuuseoksaga, kuhu olid surutud kolm küünalt: üks sinine, üks roheline, üks punane. Ta pani enda ümber lauale ja toolidele nukud, keeras lambitule heledamaks ning ta hing hõiskas. Siis puges ta oma lapiteki alla ning uinus väikese tüdruku kombel, nukk vastu südant. Ta oli oodanud pühadeimet ning mõistnud, et ime võib tulla ainult ta iseoma hingest, mis alistab suurimagi pimeduse oma taevase valgusega.
Avaldatud ajakirjas „Latvijas Jaunatne“, 1924. aasta 8. numbris.
Kārlis Skalbe (1879‒1945) oli läti kirjanik, ajakirjanik, pedagoog, osales Läti riigi asutamisel, oli Läti ajutise Rahvusnõukogu liige (1917), valiti Läti Asutava Kogu, samuti kahe Seimi saadikuks. Eesti lugeja teab Skalbet ehk kui muinasjutuvestjat, seda tänu kahele eesti keelde tõlgitud muinasjutuvalimikule – ,,Põhjaneitsi“ (läti keelest tõlkinud Mart Pukits; Eesti Kirjanduse Selts 1931) ning ,,Muinasjutte“ (läti keelest tõlkinud Valli Helde; Eesti Raamat 1981).
Kārlis Skalbe
Läti keelest tõlkinud Hannes Korjus