Säilinud ürikute alusel on võimalik tõendada, et esimest korda Euroopas mainiti just Tallinna raekoja platsile püstitatud jõulupuud 1441.a. – seega juba 575 aastat tagasi. Esimese jõulukuuse püstitajateks olid Mustpeade vennaskonna liikmed. Järelikult siis ikkagi sakslaste komme, või kuidas? Igatahes on kohaliku Mustpeade vennaskonnaga seotud ka Riias 1510.a. püstitatud jõulupuu. Aga kui kaugele ja kuhu võivad viia meid tänapäevase jõulupuu traditsiooni algallika otsingud?
Maailm on olnud juba sajandeid ja aastatuhandeid tagasi palju globaliseerunum kui me täna oskame ette kujutada. Isegi ilma internetita ja kaasaegsete suhtlusvõrgustiketa levisid usukombed, tööoskused, rõivamoed ja toiduretseptid rahvalt rahvale. Oleme liiga kammitsetud maailmapildiga, kui arvame, et alles meie kaasaega võib nimetada infoajastuks. Ilusaks tõendiks sellest on ka näiteks jõulukuuse lugu, mis seob endasse kaugeid ristiusu eelseid kombeid läbi kristliku jõulukombestiku kaasaja sekulariseerunud maailma kommertsmütoloogiatega.
Juba umbes 3500 aastat tagasi oli tänapäeva Türgi aladel elanud hetiitidel välja kujunenud puukultuse rituaalid jumal Telepinuse austamiseks. Seegi aasta pimedaimale ajale paigutunud kultuskomme sisaldas niihästi igihaljast puud, kingikotti kui heade soovide soovimist. Kuidas ja kelle kaudu see sajandite vältel on seotud näiteks meie muinasaegsete esivanemate hiiepuude ehtimisega ja metsavaimudele puu okstele andide panemisega? Eri rahvaste kaugemas mütoloogias on võimalik leida hämmastavalt palju sarnasusi. Ega nende omavahelisi seoseid ei saa ega peagi tõestama. Aga nende seoste üle tasub mõtiskleda.
Sakslaste kuusekultuse tagamaad seostatakse Bonifatsiuse misjonitööga, kes olevat barbaritele Jumala kolmainsust selgitanud kuusepuu näitel – tüvi, oksad ja noored võrsed okste tipul moodustavad ühe puu. Nii ollagi hakatud kuuske Jumala puuks pidama.
Kuivõrd 1441.a. Tallinnas püstitatud jõulupuu oli seotud kohaliku rahva seas tollal veel ristiusuga paralleelselt säilinud paganausu kommetega, on võimatu lühidalt lahti seletada.
Aga rahvapärimuse uurija Matthias Johann Eisen kirjutas oma 1920.a. ilmunud raamatus “Eesti uuem mütoloogia” nõnda: “Uuemal ajal püüab jõulupuu, jõulukuusk heinu majadest hoopis välja tõrjuda. Jõulupuudki seletatakse kristlikul kombel: küünlad puul kuulutavad jõuluvalgust, ehted ja maiused aga Õnnistegija toodud ande. Lugu ometi nii, et jõulupuu paganaaegset puukultust meelde tuletab. Meilgi oli mineva aastasajani viisiks mõnda hiiepuud ehtesse panna.”
Esimese tuppa toodud Eesti jõulukuusena on mainitud Hiiumaalt Kärdla pastoraadi kuuske. Pastor J. H. Koch, kes lapsepõlves tutvus Saksamaa kuuskedega, sai 1795 selle traditsiooni asutajaks Eestis.
Lõpetuseks veel mõnede jõulupuu kaunistuste tähendused:
Kuulid – algselt rippusid nende asemel õunad, mis sümboliseerisid paradiisi, aga tuletasid meelde ka pattulangemise lugu. Kui õunad asendati säravate kuulidega, siis hakkasid need sümboliseerima maakera – Jeesus on universumi Issand.
Piparkoogimehikesed – need meenutavad Aadamat, kelle pattulangemise lunastamiseks Kristus pidi sündima inimlapseks.
Küünlad – Kristuse valguse sümbol.
Kuldsed ja hõbedased vanikud – Kristuse kirkuse sümbol.
Täht kuuse ladvas – Petlemma täht, mis juhatab teed Jeesuse juurde. Jõulukuusel on alati kuueharuline täht.
Inglikesed – sõnumitoojad, Jeesuslapse sündimise kuulutajad.
Veel kuuluvad traditsioonilisemate kuusekaunistuste hulka lipukesed, mis sümboliseerivad jõulurahu rahvaste vahel, lindikesed Pühakirja salmidega, paradiisilinnukesed, kirevad jõulukompvekid ja kellukesed.
Tundkem siis uhkust selle üle, et ka meie esivanemate kodumaa pealinna ajaloost on pärit kuusepuu, milleta ei tule jõulurõõm isegi nendes maades, kus kuused muidu ei kasvagi.
Oh kuusepuu, oh kuusepuu! Siit igaüks saab rõõmu.
Õnnistatud Jõulupühi Teile kõigile!
Praost Mart Salumäe
