,,Olen kui haljas õlipuu“ Ps 52.10

Kui Yorki raekoja tuttav kell metronoomina pärastlõuna teist tundi lõi, kinnitas hingekarjane kiire ajalennuga kahanenud karjukest püsiva lootuse ridadega Jumalamehe 84. laulust ,,Õnnis on inimene, kelle tugevus on Jumalas, kelle mõttes on pühad teekonnad…“

Pärast mälestuspühale õnnistuse palumist laulis kogudus laululehtedelt organisti Juha Tikkase välioreli saatel ,,Lahkunu mälestus kalmule kutsub“. Õpetaja luges mälestuse püha lootuse harmooniat nii Vana kui Uue Seaduse raamatust: „… ja ma asetan teie sisse oma vaimu, et saaksite elavaks“ (Hesekiel 34.14), et „…teil oleks igavene elu“ (Joh. 3.16). Enne mälestuspüha kõnet laulis kogudus saatusekaaslasena Põhja–Ameerikas pelgupaika leidnud rootslanna Lina Sandelli sõnadele viisistatud populaarse matusehümni ,,Ainult päev see lohutuseks mulle“.

Surnuaiapüha kõne mõtete aluseks kuuldi õpetajalt kestvusest kantud lauluridu Vanast Testamendist Jumalamehe 52. psalmist ,,Mina olen kui haljas õlipuu Jumala kojas“. Ja õpetaja kõneles vana-vanemaile vanavanematest. Rõõmupäikese kiiri kinkisid Sambla pere jumalalastest kaksikud Madis–Joosep ja Jude-Ilmar. Kõneleja tõdes trööstivalt, et vananemine ei tähenda mitte mingilgi kombel iganemist. Vana ja noor on siinses elus määratud elama vastastikuse rikkuse kinkimise kooskõlas. Väikeste laste ja vanavanemate suhted on vahetud ja vastastikku mõistvad. Mitte sellepärast, et vanad inimesed on taas nagu lapsed, aga noored vajavad vanu niisama palju kui vanad noori. Kui vanadele on kingitud elutarkust ja ligimese mõistmist, siis noortele on kingitud elu energiat ja pealehakkamist, mis kingib elurõõmu ja lootust igale elatunule. Piibliraamatuski on Vana ja Uus Seaduse Raamat ja mõlemad Lepingud on vastastikuses kooskõlas. Vana ei saa olla uueta ega uus vanata. Lunastajagi on tunnistanud, et ta pole tulnud vana tühistama: „Ärge arvake, et ma olen tulnud Seadust või Prohveteid tühistama. Ma ei ole tulnud neid tühistama, vaid täitma.“ (Matt. 5.17).