Rahvas plaksutab mis kole, solist kummardab ja saadab naistele õhumususid, aga saart ikke netu. No mis nisukesest asjast otsida, kui on juba papri peal kirjas, et leidmine pole ette nähtud.
Aplaus on küll alati vägev, kui see laul otsa saab. Vata see on see eestlase kadedus. Nigu teisel ästi läheb, nii akkab kreissaag südame all tõmbama. Aga kui ikke märkab, et teised on ulka aega tühja tööd teind, siis plaksutab rõõmu pärast peupesad villi. Lätlasel on sellepoolest palju kergem. Tema teab, et neil ühtegi saart ei ole, ei akka otsimagi. Temal on oopis teine irm, et kui lähebki oma lootsikuga Läänemerele ja leiab saare, siis peab seal eesti keelt kõnelema. Ei maksa Kihnus ega Ruhnus labriiti lausuda, sest pole miskit tolku.
Nojah, aga ehk oli Suitsu Kustil õigus, prohvessurist inime nigu ta oli. Ega need aritlased kah kõik arust lagedad pole. Ehk tasubki ainult seda otsida, mida ei leia. Leidmisega koos käib leiutasu ainult siis, kui teise inimese asja leiad ja sedagi mitte alati. Kui leiad miskit peris endale, siis saad oopis trahvi. No näituseks otsid ilusat naist ja leiad kah. Karistuseks jääb ta sulle kaela ja siis sa pead eluaeg valvama, et keski teda sul üle ei löö. See võtab kah mehel pea enneaegu alliks.
Ei, ma vahel lihtsalt tüdinen sellest igapäevasest jampsist ära. Loed lehte vai kaed televiisurit, ainult üks tapmine ja taga ajamine, muud midagi. Ja siis tuleb nisuke tuju, et koliks ära kuskile üksikule saarele, viskaks palmi alla pikali ja norskaks nigu tsunaami. Koolitaks ahvi välja, kes sulle iga päev puu otsast kookuspähkli alla toob. Ööseks keerad kanuu kummuli ja lähed alla magama. Ju mõnest mereädalisest sihuke sõiduriist maha on jäänd.
Mõtlesin seda asja natuke valjusti. Kata kuulis ja luges mulle kohe sõnad peale. Ütles, et kuule vanamees, sa oled juba mitukümmend aastat üksikul saarel eland. Sa ei teakski, mis maailmas sünnib, kui Ärman vahel mandrilt siia ei sõuaks ja sulle uudiseid ei tooks. Mida sa selle kookuspähkliga peale akkad? Sina ei saa oma ambutu suuga enam arilikku sarapuupähkelt kah katki. Ja kui ahvi tahad näha, mine kae korraks peeglisse.
Ütles veel, et lase Ärmanil ennast korraks Eesti Majja viia, enne kui noored ta tinamendiga õhku lasevad. Telli endale Ülle köögist üks korralik nitsel ja pargi kere täis, saan mina ühe õhta rahus istuda. Mina võin röötsakile tiivanil norsata, mulle pole palmi vajagi.
Ei tea, kui äkki lähekski…
Kargu Karla
