80,000 eestlast sattusid sõjapõgenikeks Teise maailmasõja jooksul, millest arvatakse, et umbes pooled ehk hinnanguliselt 40,000 läksid Saksamaa kaudu. Teine tüüpiline teekond viis läbi Rootsi, mis oli eelistatud neutraalse riigina, kuhu osadel tekkis võimalusi suuremate või väiksemate paatidega üle Läänemere navigeerida. Kui Rootsi oli mindud juba varem sõja jooksul, siis Saksamaale sattus suur enamus eestlastest järsult ja isegi ootamatult, septembris 1944. Nende seas ka minu vanavanemad.
Nüüd, kaheksakümmend aastat hiljem, on haaranud tung oma silmadega näha neid paiku, kuhu julm sõjakeeris nii paljusid kaasmaalasi laiali paiskas ning kus nad killukesed kokku korjasid, luues väliseesti kogukonnad, millest hiljem sündisid välja ka meie siiamaani elujõulised ühiskonnad Kanadas, Ameerikas ja mujal.
Nimelt saabume Augsburgi linna Švaabimaal, kus ühel päikesepaistelisel kesk-augusti päeval aastal 1947 kostis üle laante ja lohkude meie imeilus emakeel – mis muus vormis, kui ikka laulus!
Meie teekonnal näeme kohti, kus elati üle viletsad ja kurvad sündmused, kuid jõuame esialgu paika, mida võib seostada hoopis ühe rõõmsama ja uhkema üritusega pagulaste sõjajärgsetel aastatel. Nimelt saabume Augsburgi linna Švaabimaal, kus ühel päikesepaistelisel kesk-augusti päeval aastal 1947 kostis üle laante ja lohkude meie imeilus emakeel – mis muus vormis, kui ikka laulus!
Võib olla kindel, et pagulaslaulupidu mõjus sügavalt igale koosviibijale, kes oli sinna kogunenud lähedalt ja kaugelt Saksamaa „displaced persons” ehk DP-laagritest. Tollane väliseesti ajaleht kirjeldab kibemagusat meeleolu: „Sini-must-valge lippuderivi lehvimas vabalt särava lõunapäikese kullas, unustamatult nägus oma korrapärasuses lauljaterivi ja jõena tänavail voolav eestlaspere – see laulupäeva alg- ja lõpp-pilt sööbub ühe suurema efektina jäävalt meele, pannes vargselt pühkima silmanurka kippuvat pisarat.
Selle juure veel päev iseoma meeleolukutsega, mille põhituumaks siiski oli meie olukorda ja saatust hindav põhjamaine kurblik tõsidus, mis vahest ei lasknudki nii ülekeevalt tormiliseks minna rahvahulki nende eneseavaldustes, nagu see sündis muiste kodumaa pinnal. Ta oli elamusilt aga seda sügavam ja hingestatum.” (Eesti Post, 12. aug 1947)
Olles lugenud läbi sündmuse kirjeldused, leiame üles laulupeo asukoha, milleks osutub Freilichtbühne am Roten Tor, ehk „Punase värava vabaõhulava”. Tegemist on vanalinna ääres asuva pargiga, kuhu on ehitatud poolkaares tribüünid vana vallikraavi küljele, kusjuures esinejate taustaks on vana linnuse paks kivimüür. Plats sai valmis 1929. aastal ja on aktiivses kasutuses siiamaani – selle tõendiks avastame, et väljaku väravad on lukus ning sisse ei saa; õnneks väljastpoolt saab siiski täitsa adekvaatse pildi objektist.
Asume uurima asju, mis võisid olla vahepeal muutunud. Esiteks torkab silma, et kivilava asemel on nüüd laiem puidust lava, mis ilmselt võimaldab suuremat paindlikkust etenduste suuruses ja stiilis. Publikule on nüüd pinkide asemel metallist istmed ja tundub, et vana kivimüüri on töödeldud, kuna näib olevat eemaldatud üks tahvel, mis omal ajal lippude taga paiknes. Ronime „laulupeo” väljaku kõrval asuva nõlvaku tippu, mis korraks meenutab meile Tartu Toomemäge. Silmitsedes mõnda vanemat paksu puud mõtiskleme, mida kõike need kuulnud ja näinud.
Photo gallery
Fotod: Veiko Parming
1947 pagulaslaulupeo eel toimus ka meeleolukas eesti helitööde kontsert, kus esinesid ooperilaulja Lydia Aadre, tenor Naatan Põld ning õed Carmen ja Karin Prii. Kunstnikud kutsuti korduvalt lavale, anti lilli ja paluti lisapalasid. Kontsert toimus Ludwigsbaus, suures 1,500 inimest mahutavas saalis, kus aga ruumi olevat siiski nappinud. Kontsertmaja ei olnud sõjas peaaegu üldse kannatada saanud, kuid 60-ndatel aastatel hinnati kuppel liiga raskeks, misjärel hoone suleti ja lammutati. Sellest ajast on seisnud seal brutalistlikus stiilis konverentsikeskus.
Otsime üles rongkäigu marsruudi, mis algas Augsburg-Hochfeld DP laagri alal. Kuna seal elas korraga kuni 3000 eestlast, oli tegemist ühe suurema eesti laagriga Saksamaal. Hochfeld asub Augsburgi vanalinnast umbes kaks ja pool kilomeetrit lõunasse, kunagise suure Messerschmitti lennukitehase kõrval, mis sõja ajal tootis suure koguse saksa sõjalennukeid ning mis pommitati peaaegu maatasa kevadel 1944; järelejäänud luustikke pagulased olevat naljatades nimetanud „Trumani poeks”.
See ajajärk kestis ainult kolm nädalat enne venelaste sealt ära saatmist, kuid oli väga pingeline (nt läbiotsimisel avastati vene staabi korterist suure koguse salarelvastust, isegi kuulipildujaid)
Esimesed eesti pagulased toodi Hochfeldi juuli algul 1945, mille juurde kuulub ka üks kummaline lugu. Nimelt, suurest jahmatusest avastatud, et laagris valitsemas vene ohvitserid, kusjuures kardeti, et äkki on mängitud vaenlaste kätte – päästmise asemel saadetud sundrepatrieerumisele (mis tol ajal oli tõeline oht põgenike seas). Kuigi laager asus Ameerika tsoonis ja oli kõrgemal tasemel USA võimu all, peab arvestama, et sel perioodil pidasid ameeriklased venelasi liitlasteks. Vene juhid proovisid tõepoolest eestlasi õngitseda, käsutada ning pressida välja nimekirju. See ajajärk kestis ainult kolm nädalat enne venelaste sealt ära saatmist, kuid oli väga pingeline (nt läbiotsimisel avastati vene staabi korterist suure koguse salarelvastust, isegi kuulipildujaid). (Kirjeldused Hochfeldi laagrist põhinevad DP Kroonikast).
Jalutame ringi Hochfeldi naabruskonnas ja vaatame väljastpoolt majablokke, mis olid majutanud esialgu lennutehase tööliseid, pärast sõda eestlastest pagulasi ja nüüd juba palju aastaid tavalisi saksa peresid ja pensionäre. Kolmekorruseliste kortermajade vahel on mänguväljakud ja murualad, peenraid kaunistavad kollased nartsissid. Ausalt öelda, paistab silma küllaltki sõbraliku paigana. Kusjuures, majad on vähemalt väljastpoolt heas korras, õieti paremas seisus kui uuemad kortermajad, mis ilmselt kunagi hiljem rajati teisele pool Von Richthofeni tänavat alale, kus kirjelduste järgi paiknes DP ajal põldude ja lambakarjamaade riba.
Lihavõtteajal on siin mõistagi vaikne, prääksatavaid parte näeb rohkem kui inimhingi.
Eks Augsburgi linn on vahepeal kasvanud – kui 1945 elas siin ligi 150,000 inimest, siis nüüd ligi kaks korda nii palju, kusjuures laiemas suurlinnapiirkonnas üle 800,000. Hochfeldi laagri alast lühikest maad lõunapoole leiame Augsburgi ülikoolilinnaku, mis pärineb alles 1970. aastast ja meenutab samal perioodil rajatud ülikoole Ontarios, nagu Waterloo või Trent. Siin kandis on laiad magistraalteed, laialivalguvate hoonete vahel leiab tiike ja looklevaid kõnniteid. Lihavõtteajal on siin mõistagi vaikne, prääksatavaid parte näeb rohkem kui inimhingi.
Kahekümnekraadised ilmad (vast selle aasta esimene kuumalaine?) on aga toonud näib et kogu Augsburgi linnarahva vanalinna, kus süüakse-juuakse terrassidel ja kõnniteedele paigutatud välikohvikutes. Ootame kümme minutit rivis ja saame vaba laua Raekoja platsis, kus naudime radlerit. Hakkan mõtlema, et ei tea kui palju neid enam elavate hulgas alles on, kes Augsburgi eesti laulupidu oma kõrvadega kohapeal kuulsid. Lugesin veebis, et peaks isegi videosalvestus kuskil olemas olema. Vaataks seda lausa suure vaimustusega! Seniks jään pilte vaatama ja kirjeldusi lugema.
Ühendkoorid esimestena lavale – M. Härma „Veel kaitse kange Kalev” … Anton Kasemetsa juhtimisel „Põhjavaim”… naiskoorid lavale, J. Aaviku „Kodu;” meeskoorid, A. Läte „Kuldrannake” … „Pea vastu” läheb kordamisele, autorid välja! (Roman Toi on siis juba juhipuldis, Hendrik Visnapuu leitakse üles kuulajaskonnas)… Programm juba lõppemas, aga rahvas ei lase ilma Tuljakuta…
Veiko Parming on kasvanud üles Toronto eesti kogukonnas. Ta on AS Toronto Eesti Maja esimees ja üks eestvedajatest uue rahvusvahelise eesti KESKUSe rajamisel Torontosse. Praegu ta dokumenteerib koos Heli Vanaseljaga sõjajärgsete eestlastest põgenike teed Euroopas.
Lisalinke huvilistele:
- Eesti Post, 12. aug 1947 – „Augsburgis kõlas vaba eesti laul.”
- Hea valik pilte Augsburgi laulupeost ühest saksa allikast
- VEMU arhiivist fotosid Augsburgist
