Subscribe Menu

Vihal on omad vitsad

Satiir on kunst. Tõsiselt. Oskus kedagi või süsteeme, ühiskonda faktide põhjal naeruvääristada, alandada või luua piinliku olukorra vajab peenetundelisust ning osavat skalpelli. Inimkonna arengus on sellel - isegi kui mitte alati heatahtlikult - olnud oluline roll. Võime pidada esimeseks edukaks satiirikuks Juvenalist, kes on ajalukku läinud värsside eest, millega ta sarjas vana-Rooma kombelangust. Juvenalis oli ka esimesi, kes tabas polaarsust, täpsemalt rakendas hea ja halva vastandusi. Tunneme kõik ta hävitavat poliitika vaatlust – rahvas vajab vaid leiba ja tsirkust. Siis ollakse rahul, riiki võib juhtida iga loll.

Ei saa ütelda, et USAs, maal, millel ehk enam kui kusagil mujal usutakse ekraanilt nähtut-kuuldut, saab üldsus sellest nüansist aru. Alul oli televiisor riistapuu, millega pakuti rahvale leiba ja tsirkust, nüüd on selleks moblakuvar. Kuid telekal on ikka oma roll ühiskondlikus kriitikas. On siiski kombekuse piire, mida isegi kõige populaarsem saatejuht ei julge ületada.

Ent telekoomik Jimmy Kimmel, kes julges sugereerida oma monoloogis, et paremäärmusliku suunamudija Charlie Kirki atentaat oli seotud MAGA liikumise huvidega ületas selle, tulemuseks, et president Donald Trumpi mõju viis ta saatejuhitöö katkestamiseni. Selge tsensuur võimu nimel. Kimmel, kes ei tunne nagu ta ametivennnadki satiiriku peensusi, vabandas teisipäeva õhtul, olles taas televaatajate ees, kuna avalik surve nõudis sõnavabaduse nimel ta kõrvaldamise lõpetamist.

Kahjuks elame ajastul, mida iseloomustab just polaarsus. Kes meist ei oleks tuttav lausega, ekslikult omistatud Voltaire’ile, et ma ehk ei nõustu sellega, mida sa lausud, aga olen nõus surmani kaitsma sinu õigust oma arvamust esitada. Selle põhimõtte esitas hoopis inglise kirjanik Evelyn Beatrice Hall raamatus „Voltaire’i sõbrad“, mis ilmus 1906. aastal.

Mis on osa ka kristlikust kultuurist, armastada ligimest nagu ennast. Kuid kui Donald Trump Kirki matusel lausub, et ta vihkab oma oponente, kui Robert F. Kennedy Jr. võrdustab oma järelehüüdes Kirki Kristusega, siis on midagi enam kui viltu.

Võimetus iseseisvat otsust langetada on halvanud inimkonna suhtlusoskust. Olenevalt definitsioonist on see võime anda ja vastu võtta, kontakteeruda inimlikult. Mis on osa ka kristlikust kultuurist, armastada ligimest nagu ennast. Kuid kui Donald Trump Kirki matusel lausub, et ta vihkab oma oponente, kui Robert F. Kennedy Jr. võrdustab oma järelehüüdes Kirki Kristusega, siis on midagi enam kui viltu.

Annaks sõna kuulsale iiri satiirikule Jonathan Swiftile, kes leidis, et meil on piisavalt religiooni, et vihata teisi, aga mitte küllalt, et viia nende armastamiseni. Lõpetaks Taaveti laulu sõnadega (Laulud 37:8): „Hoidu meelepahast ja hülga viha, ära ärritu; sellest tuleb vaid paha!“

Read more