Igal aastal on need valguse taastuleku, kuuse-, kingi- ja Kristuse sünnipühad sajandite jooksul välja kujunenud kombestiku taustal väheke isemoodi, saades mõjutatud kõigest sellest, missugused ajad ja olud, moed ja trendid meie ümber parasjagu argielu suundi mudimas on.
Selle aasta jõulurahu ja -rõõmu varjutab kogu Euroopas ja laiemalt kogu maailmas Venemaa sõjaline rünnak Ukraina vastu. See on tuletanud iseäranis meile siin rohkem või vähem valusalt meelde lähiminevikku, millest me pole viimastel kümnenditel soovinud väga kõnelda või mida oleme püüdnud pehmendada ja mahendada. Raudse eesriide taha suletud inimeste hiljukesi peetud kodused jõulud paksude kardinate taga kujunesid nõukogude aja omalaadseks sümboliks ja metafooriks. Jõuluvana oli välja saadetud Siberisse, nagu lauldi vemmalvärssides ning aastavahetuspühadeks ehitud väljaku-kuusk Läände suunatud toruga nõukogude sõjamasina kõrval oli nii mõneski Eesti (väike)linnas üsna tavaline vaatepilt. 1980. aastate keskel, kui Nõukogude Liidus algas Mihhail Gorbatšovi eestvõttel uuendusliikumine, vabanes ka kirikuelu senistest karmidest piirangutest ning tegi võimalikuks jõulude taastulemise. Esialgu küll talvise pööripäeva paiku peetavate jõulukarnevalide kujul. Ametlikult peeti Eestis taas jõule 1989. aastal. Ajalehed andsid välja jõulude erinumbreid, jõuludest räägiti kui Euroopa tsivilisatsiooni ja kultuuri nurgakivist ning vanade Põhjamaade pühast, kus looduses saab valgus võidu pimeduse üle.
Become a subscriber to continue reading!
Every week we bring you news from the community and exclusive columns. We're relying on your support to keep going and invite you to subscribe.
Starting from $2.30 per week.
