Peale selle ta oli esimene, kes sini-must-valge lipuga esines väljaspool Eestit peale 44aastast vaheaega. Mis on sellel ühist aga 1. oktoobril toimunud väljamüüdud kontserdiga Koerner Hallis Torontos? Väga palju. Mitte ainult ei olnud mõlemal kontserdil sama dirigent, vaid tollel aastal sündis ka Riho Maimets, kelle „Ave Maria” tuli esiettekandele.
Esinesid: sopran Shannon Mercer, bariton Geoffrey Sirett, 19-liikmeline „Virtuoso” keelpillide ansambel ja 21-liikmeline kammerkoor. Kava algas Kanadas esmakordselt ette kantud Pärdi „L'Abbe Agathoniga”, mis esitati soprani ja orkestri poolt. Sopran oli nagu jutustaja ja orkester saatis teda tagasihoidlikult. Lõpuks oli nägemus, kus sopranil oli vaimustatud meloodia. Terve pala oli meloodiline ja usklikku laadi. Aplaus oli hea, mis näitas, et tegemist oli asjatundliku publikuga.
Teiseks oli kavas maailma esiettekandena James Rolfe'i „Song of the open road”, mis põhines Walt Whitmani samanimelisel luuletusel. Luuletus tegeleb inimestevahelise suhtlemisega. Tema stiil sobib hästi heliloojatele. Osa võtsid kõik esinejad. Luules äratoodud eri ideed kajastuvad ka meloodias. Harmoonia ei ole sama kui Pärdil, mis käib nii orkestri kui koori kohta. Võib-olla oleks vajatud suuremat ansamblit.
Nüüd aga Riho juurde. Kõigepealt, et saal oli välja müüdud, oli kindlasti osaliselt tema teene. Esitus oli koori ja orkestri poolt. Maailma esiettekandele tuli „Ave Maria”. Vaevalt saab olla usklikumat teemat. Huvitav oli naishäälte ja viiulite koostöö mitme fraasi alguses. Ka kasutas helilooja „vaikuse” taktisid, mis võis olla Pärdilt päritud. Väga meeldiv kuulata. Üllatuseks oli, et Riho kohtas Tõnu Kaljustet esmakordselt nädalavahetusel Tartu College'is toimunud filmipärastlõunal. Riho pala sai tugeva aplausi osaliseks ja autor kummardas tervele publikule lavalt.
Lõpuks Pärdi „Adam's Lament”, esimest korda Kanadas. Selles palas, ette kantud koori ja orkestri poolt, olid ära toodud Adama hingelised kannatused, millest helilooja ka isiklikult osa saab. Palas oli forte fortissimo käike, palju näputööd (staccato) viiulitele. Ka siin olid pausid sama tähtsusega kui helid.
Kõige suurema töö tegi aga Tõnu Kaljuste. Tegemist oli võrdlemisi keeruliste kompositsioonidega, kooriga, solistidega ja orkestriga. Üks asi on taktilöömine ja sisseastumiste kontrollimine, teine aga palade juhatamine koos keha ja käte liigutustega ja näoilmega. Need kõik on vajalikud, et palasid juhatada, kus on palju emotsioonidega tegemist. Jõudu tööle.
Enn Kiilaspea
Fotogalerii ja video: Kontsert “The Music of Arvo Pärt” Koerner Hall´is
