Subscribe Menu

Orwell ei eksinud

Eric Arthur Blair, keda tunneme paremini George Orwelli kirjanikunime all, ennustas vahetult pärast Teise ilmasõja lõppu, et riik astub tavakodaniku eraellu, privaatsus ja anonüümsus kaovad. Teostes „1984" ning „Animal Farm" ründas Orwell totalitaarriikide sellist lähenemist. Kui riik teadis, mida keegi oli ütelnud, mida võis riigivastase arvamusena tõlgendada, siis vangla- või surmakaristusega sai neid eemaldada, samas ülemvõimu tugevdades.

George Orwell - www.wikipedia.org

Internetiajastu on demonstreerinud, et kuigi Orwell eksis aastaga – 1984. aastal oli arvutite kaudu suhtlemine vaid kõrgharidusasutuste ning riigikaitsega seotud bürokraatidele saadaval, pole inimkond enam sellisest stsenaariumist kaugel. Mitte ainult ei jäädvusta videokaamerad ja nutitelefonid inimlooma anonüümseid liigutusi ja liikumisi avalikkuses, vaid lisaks on riigil juba peaaegu igale isikliku statistiliste detailide või erainfole juurdepääs olemas. Seda sundrahvaloenduste kaudu, ka pankade, riigiasutustele saadetud, jt informatsiooniallikaid kasutades.

Arvutitehnoloogia on niivõrd arenenud, et tööandja, kellele curriculum vitae või elu-/töölookirjeldus on saadetud osana tööpakkumisele vastates, võib oma arvuti kaudu siseneda kohataotleja raali ja pärida, millise faili ta võib sellest valida. Teoreetiliselt on iga kohataotleja fail ja internetitegevus siis küsivale arvutile avatud. Kus siis on privaatsus? Kuigi lubatakse kaitsta informatsiooni turvaliselt, ei saa kuidagi tagada, et vale inimese käes on taoline juurdepääs kutseks kuritegevusele. Mõelgem vaid, kuidas internetis tegutsevad kurjategijad, kes viiruste ja muude nippide kaudu koguvad näiteks pangakontode, muude majandusmaterjalide numbreid, et neid siis enese huvides kasutada, varguse eesmärgil.

Esmaspäevasest Toronto Starist sai üllatusena lugeda, et Ottawa jagab päris isiklikku informatsiooni Washingtoniga seoses piiriületamistega. Mida USA aga peaks teadma, mis pole kuritegevusega seotud? Loomulikult on kurjategija minevik oluline piiri ületades, selle tausta jagamine ei tohiks kedagi segada. Kes ometi tahab mõrvareid või vägistajaid kas või külaskäigul oma riigis vabalt liikumas näha?

Kuid Stari järgi olevat jõutud kokkuleppele, mille järgi Kanada avab oma kodanike reiside mineviku ning biograafilised andmed lõunapoolsele naabrile. Mis on Washingtonil asja sellise informatsiooniga? Kui Jaan Jalgratas käib vaid Eestis suviti, siis ehk ta pole USAle ohuks – kui aga Jaan on korra võtnud ette Kuuba-reisi puhkuse eesmärgil, kas ta langeb siis teise kategooriasse? Kui Jaan on veel nooremapoolne, siis on ta ehk terrorist, eriti kui tuleb välja, et ta abikaasa pole eestlane, vaid Süüriast pärit. Kõik on ju saadaval sellise informatsiooni jagamisel. Ja Jaanile võidakse sulgeda USA piir, kui ta soovib vaid Baltimore'i reisida vanaonu matustele.

Richard Kurland, sisserännupoliitika analüütik, esitas Starile arvamuse, et eraisiku privaatset informatsiooni, mida juba USAle jagatakse, võib Ottawa ka edastada oma ministeeriumidele, et need saaksid siis kindlaks teha, kas kodanik, kes võõrsile on reisinud, oleks pidanud hoopis tööl olema või kogus töötatöölise abiraha või isegi oli riigiväline kauem kui kuueks kuuks, mis tähendaks, et riiklik tervishoiukindlustus enam ei kehtiks. Kurlandi sõnul peab nüüd turist olema teadlik, et tema isiklikud reisid – kuhu ja kauaks, millal, kellega, vanus, abielustaatus, jpm – on nüüdsest riigi omand. Täpsemalt Kurlandi sõnastuses, tõlkes, tühi allkirjastatud pangatšekk Suurele Vennale. Big Brother on Orwelli sõnad, kirjeldamaks riigi tegevust igas viimases kodaniku eraelukategoorias.

Oleme vagade lammastena mitmeti leppinud uue internetiajastuga. Paljudele on mugavus, kiired lahendused igapäevaste murede lahendamiseks teretulnud ning nad ei tunnegi muret, mida kübertegevusega suudetakse saavutada. Kuid need, kes arvavad, et pole ju ometi riigi asi, kuhu ja kunas ning mis eesmärgil nad kuskile reisivad, peaksid olema mures, kuna sellist infot saab kahtlemata kuritarvitada. Veel enam, kübertuhnimine, avatud elulooallikad võõrriikidele ja kõikidele ministeeriumidele oma riigis, viivad meid palju lähemale Orwelli totalitaarvalitsemise mudelile, kui tahaksime tunnistadagi.

„Animal Farmis” olid sead teistest loomadest võrdsemad. Jaan Jalgratas, kes teatas naabrimehele, et puhkab Kuubas, selleks et too võiks tema kodul eemaloleku ajal silma peal pidada, ei sooviks vist, et Washingtonile sama informatsioon edasi antakse. See ei ole enam seatemp, vaid inimõiguste porri tallamine.

 

 

 

Tõnu Naelapea

Read more