Armas jutustas, et ta kohtus Peeter Sepaga ainult mõned korrad, aga et sellest polnud kaugeltki küllalt talle, sest oli kindel, et koostööst oleks tulnud huvitavad asjad välja. Peeter olevat meelsasti kuulanud abstraktset džässi oma töötamise kõrval ja just muusika mõju Peetri töödel oligi Armase fookus sellel pärastlõunal.
Tutvustati ka pisut džässmuusika ajalugu ja abstraktse ekpressionistliku maalimise põhimõtteid. Näiteks: värv, toon, joon, tekstuur ja vorm on tähtsad just selles maalimiskategoorias. Samal ajal ei ole abstrakt-džässil struktuuri ega kindlaid noote, mida peab mängima – see on vaba ja emotsionaalse põhjaga muusika. Siin saab juba näha sarnasust maalimise stiili ja džässi vahel. Mõlemad on subjektiivsed ning kuulaja või vaataja interpretatsioon ongi erinev iga kord. Veel rääkis Armas, et ekspressionistlikul džässil on ka tähtis kihtide idee, kus kihtideks on siis tihti klaver, bass ja trummid. Peetri üks lemmik džäss-klaverimängija oli Michael Snow, kes olevat olnud tema üks mõjutajatest. Armas rääkis, et oli proovinud leida, missugune Snow tükkidest oleks näiteks Peetrile kõige rohkem muljet avaldanud, aga täpselt sellist lugu ei olnud leidnud.
Siis jõuti pärastlõuna kõige huvitavama osa juurde. Armas oli valinud neli Peetri maali, mis olid pandud vastamisi klaveriga, et mängijal oleks neid hea näha. Armas seletas oma muusikalise maalide interpretatsiooni põhimõtte enne ära: ta vaatas domineerivaid värve maalides ja üritas siis panna igale värvile juurde omapärase häälitsuse. Esimeses maalis („Mana” 1967) valis ta punase, kollase ja sinise. Mainisin varem, et džässis on tähtsad kihid ja selle põhimõttega läkski Armas edasi. Minule tundus, et värvide ja helide kokku sobitamine sõltub emotsioonist, mida värv annab sulle just sellel momendil. Teisel maalil nägi suuremas osas tumelillat tooni, ka oli pisut valget ja oranži kohati näha, tundus, et oleks mingi kosmiline pilt olnud. Armase mängul oligi atmosfääriline ja ulatuv toon juures. Kolmas pilt („Mandamus” (We Command) 1956) oli kõige vähem otsese fookusega, kus olid abstraktselt paigutatud punased laigud. Muusika reflekteeris seda fookusetust, nimelt – punased laigud olid võib-olla samastatavad klaverikeelte tõmbamisega, mis käitusid nagu aktsendid ülejäänud muusikas. Viimane maal (“Gestura”1966) oli peamiselt sinine ja kollane. Kollast nägi Armase kõrgenduvast meloodiast, mis tuletas mulle päikesekiiri meelde ja kuidas nad tekitavad pisut rohkem fookust. Sinine oli läbi muusika natuke sarnane veega, sest allapoole liikuvad atonaalsed akordid tuletasid meelde vee voolamist.
Eriti jäi mulle meelde, mida Armas lausus pärast interpretatsiooni lõppu: „That's what I would've done… …today.” Ehk siis see, mida ta täna mõistis nendest maalidest, võiks olla täiesti teistmoodi järgmisel päeval või isegi mõne minuti pärast. Ja selles ongi suur seos abstrakt-ekspressionistliku ja interpretatiivse džässi vahel: mõlemad on fookusega, ehk kunstniku või muusiku oma ideega, aga viimane arvamus on jäetud vaataja-kuulaja otsustada; interpretatsioon sõltub inimesest, tema pilgust ja emotsioonidest just sellel momendil. Peetri maalides ja Armase džässis oli mõlemas näha vabadust, mis on kontrastiks meie harilikule struktuursele maailmale. Peetrile pakkus maalimine seda vabadust ja Armasele pakkus džäss vabadust oma klassikalise muusika tagapõhjast. Veel mõtlesin, et seda struktuursuse ja vabaduse võrdlust näeb ka muusikas täitsa omal moel: seda saab kujutada ette atonaalsuse ja tonaalsuse piires, kus tonaalsus on võrreldav struktuuriga ja atonaalsus on sarnane vabadusele.
Terve pärastlõuna kujunes välja väga meeldivalt, kus sai näha Peetrist natuke teist külge, kunsti ja džässi ajaloost natuke kuulda ja kuulata huvipakkuvat muusikat. On alati huvitav näha kunsti läbi muusikute silmade ja muusikat näha läbi kunstniku silmade. Peetri maalid justkui ärkasid ellu Armase džässi saatel ja muusika võimaldas vaadata maale täiesti teisest perspektiivist ja teise nurga alt. Lõpuks jõuabki välja põhimõtteni: iga inimese arusaamine ja ettekujutus, olgu see kunsti või muusika suhtes, täiendab loo või maali mõtet ja liidab juurde tervikule.
Kati Kiilaspea