Tänavuse festivali kulminatsiooniks kujunes belgia flöödiartisti Emmanuel Pahudi esinemine lõppkontserdil. Tema esituses viisid Mozarti ja Poulenci teosed kuulajad lausa ekstaasi ja teda ei raatsitud kuidagi lavalt minema lasta. Lõppkontserdi teine pool oli mõeldud juba publiku maha rahustamiseks – kõlas Berwaldi oma nimetust vääriv sümfoonia „Naiivne sümfoonia“. Ja siis tulid lisapalad fantastiliselt Eesti Festivaliorkestrilt, millise kolmiku muusikaliseks lõpp-punktiks on traditsiooniliselt Lepo Sumera „Kevadine kärbes“. Need, kes on festivali aastaid külastanud, tundsid Sumera vaimuka teose algusnoodid publikulemmikult briti klarnetistilt Matthew Hunt`ilt kohe ära ja tervitasid muusikuid lausa vaheaplausiga.
Pärast lõppkontserti mere ääres jalutades ja mõtteid kogudes püüdsin mõista, kuidas on ikka võimalik, et väikeses Pärnus toimub maailmaklassi suvefestival, kus esinevad maailmaklassi muusikud (Emmanuel Pahudi kõrval astusid üles ju ka haruldane viiulikunstnik Joshua Bell ning suurepärane saksa pianist Lars Vogt). Midagi pole teha, klassikutel on õigus: traditsioonid seisavad gigantide õlgadel. Kui Peterburi võimsa koolkonna kasvandik Neeme Järvi tõi 34-aastaselt Itaaliast koju peavõidu väga mainekalt konkursilt – Rooma Santa Cecilia Akadeemia VI rahvusvaheliselt dirigentide konkursilt – oli Paavo Järvi alles 9-aastane ja Kristjan Järvi alles sündimas. Olime siis kõik N. Liidu kodanikud, kellest vähestel oli võimalus üle „raudse eesriide“ lennata. Neeme Järvi julge otsus 1980. aastal kogu perega emigreeruda on tagantjärele vaadates „õnnistus eesti muusikutele“. Kaheksa aastat hiljem tuleb Neeme tagasi Eestisse mitte ainult heade välismaa orkestritega, vaid tal on kaasas ka haruldane „salarelv“ – maailma parimates muusikakõrgkoolides koolitatud andekad pojad Paavo ja Kristjan. Ega neid algul eriti märgatudki, sest Neeme Järvi vaimustus käis nagu üheksas laine üle muusikasõprade peade.
Neeme Järvi nimel on muusikamaailmas niivõrd kõrge kullaproov, et kui maestro hakkas Pärnus dirigentide kursusi juhendama (Järvi Akadeemia), sõideti Eesti väikelinna õppima üle kogu maailma. Siit edasi on Järvide meeskonna töö tulemused meie kõikide silmade ees.
Neeme Järvi mõju on tunda ka festivali kavades – alati kõlab eesti muusika. Avakontserdil esitas Sinfonietta Riga Paavo Järvi juhatusel Arvo Pärdi ja Erkki-Sven Tüüri teoseid; järgmisel päeval kõlas Eliisabethi kirikus Ester Mägi, Tõnu Kõrvitsa, Erkki-Sven Tüüri ja Lepo Sumera kammermuusika. Suur üllataja Leedust „New Ideas Chamber Orchestra“ Gediminas Gelgotase juhatusel esitas Kristjan Järvi ekstravagantse „Nebula“. Järvi Akadeemia õpilaste lõppkontserdil kõlas Mihkel Polli ja Järvi Akadeemia Noorte Sümfooniaorkestri esituses Artur Lemba klaverikontsert, mille igat osa dirigeeris erinev noor dirigent. Olla väljavalitud sellele kontserdile dirigeerima, oli noortele Järvi Akadeemia õppuritele nagu kuldmedali üleandmine.
Ja muidugi Eduard Tubin! Tubin on sügavalt seotud maestro Neeme Järviga. Neeme tutvus Tubina partituuridega juba 1950ndatel aastatel ja oli neist suures vaimustuses. Kui Tubin tuli 1961. aastal Eestisse oma balleti „Kratt“ sõjajärgsele esietendusele „Vanemuises“, siis kohtus Neeme Järvi Tubinaga ka isiklikult ning neist said sõbrad kogu eluks. Neeme esitas Tubina muusikat ka nõukogude ajal, aga alles emigreerudes sai ta Rootsis Göteborgi orkestriga plaadistada lõpuks kõik Tubina kümme sümfooniat. Paavo Järvi võttis festivaliprogrammi Tubina „Muusika keelpillidele“ (1963) ja süidi balletist „Kratt“ (1961). Põnevaks tegi asja seegi, et mõlemad Tubina teosed kõlasid kahe erineva kontserdi teises pooles. Nii saime nautida Tubina muusikat kõrvuti Mozartiga kui esimeses pooles esitas Lars Vogt Mozarti 24. klaverikontserti ja kõrvuti Dvořákiga, kui esimeses pooles esitas Dvořáki viiulikontserdi a-moll Joshua Bell. Tubina muusika ei jäänud maailmaklassikutele karva võrdki alla – publiku vastuvõtt oli tormiline. Nii sai Paavo Järvi kahel õhtul järjest kinnitust oma isa Neeme Järvi tõdemusele – Eduard Tubin on 20. sajandi suurimaid sümfoonikuid. Kõrvuti Stravinski, Sibeliuse, Šostakovitši ja Nielseniga. Seda tõdemust on hea ka meile endile aeg-ajalt meelde tuletada.
Sirje Vihma-Normet
