Juulis kirjutasin artikli Eesti Elus BaltHerNet’i 7. konverentsi kohta. Koos Kerly Ilvesega oli mul võimalus konverentsil teha esitlus põgenike lugudest meie Kanada eestlaste kogukonna lugude põhjal, mida leiame VEMU arhiivides.
Septembrikuus tähistame Suurpõgenemine 80. aastapäeva konverentsiga Torontos, VEMUs ning uue näitusega, mille koostasid Eesti Mälu Instituut, Rootsi Eestlaste Liit ja VEMU. Selle tõttu arvasin, et oleks hea jagada Eesti Elus ka põgenike lugusid, mida meie jagasime BaltHerNet’i konverentsil. Valisime nelja naise jutud – Aino Müllerbeck, Saima Varangu, Maret Truuvert ning Vaike Külvet. Õpime neid tundma noorpõlvest peale ja uurime nende põgenikuteed.
Aastal 1943 lõpetas ta keskkooli ja soovis astuda Tartu Ülikooli. Saksa okupatsiooni tõttu aga nõuti, et enne ülikooli vastuvõtmist töötaks Aino Saksamaal aasta aega. Selle asemel läks Aino Kehtna Kodumajanduskooli.
Aino Raudmäe Müllerbeck sündis 1925. aasta veebruaris Tallinnas. Ta vanemad olid Aliide ja Johannes Raudmäe. Johannes oli kolonelleitnant ja selle tõttu pere kolis Aino lapsepõlves palju. Aino isa ameti tõttu pidi Aino ka peitma aastal 1941 metsas Vene okupatsiooni aja küüditamise eest. Vene okupatsioon asendati saksa okupatsiooniga ja Aino jätkas hariduse omandamist. Aastal 1943 lõpetas ta keskkooli ja soovis astuda Tartu Ülikooli. Saksa okupatsiooni tõttu aga nõuti, et enne ülikooli vastuvõtmist töötaks Aino Saksamaal aasta aega. Selle asemel läks Aino Kehtna Kodumajanduskooli.
Sõda jätkus ja juba 1944. a alguses pandi kool sõja tõttu kinni ning Aino läks tagasi ema juurde Karulasse, Valgamaal. Selleks ajaks oli ta isa mobiliseeritud. Aino töötas lühidalt siis õpetajana Iigaste külas. Sõjarinne aga lähenes ja isa Johannes soovis Aino saata Tallinna. Aino läks, aga jälle emaga kokku saades läksid nad koos Läti poole. Seal oli isegi rohkem segadust. Aino soovitas kuulata isa nõuannet minna Tallinna tagasi. Aliide seda ei soovinud ning saatis Aino Tallinna üksinda. See oli viimane kord, kui Aino nägi oma ema. Aliide ei pääsenud Eestist välja ja aastal 1949 oli küüditatud Siberisse. Ta suri Venemaal aastal 1955.
Tallinnas kohtus Aino isa sõbra Edith Kääriku ja tema poja Kaljoga. Nad soovisid jõuda Rootsi, aga see ei olnud enam võimalik. Viimane võimalus Eestist lahkuda oli valida kahe Saksamaale suunduva laeva Lapplandi ja Moero vahel. Nad valisid Lapplandi, sest see oli lähemal. See oli õige valik; Moero pommitati Vene sõjaväe poolt ja hukkus. Aino nägi Lapplandilt Moero pommitamist ning ka seda, kuidas ellujääjaid päästeti ja toodi Lapplandile.
Saksamaale jõudnud Aino sai seal mõni aeg hiljem teada Punase Risti kaudu, et ta isa oli saanud oktoobris põgeneda Eestist Rootsi. Johannes sai korraldada, et Aino liitus temaga Rootsis aprillis 1945. a. Sõja lõppedes pidi välja mõtlema uue elu Rootsis. Pärast natukest aega esialgset tööd hakkas Aino õppima Stockholmis ülikoolis ja osales mitmel kogukonna üritusel. Seal kohtas ta Karl Müllerbecki ja nad abiellusid. Stockholmis osales Aino ka demonstratsioonidel, mis olid baltlaste Nõukogude Liidule väljaandmise vastu. Selle murega Aino ja Karl uurisid teisi võimalusi ja aastal 1949 saabusid nad Kanadasse.
Aino põgenikulugu ja üldine elulugu on leitav VEMU arhiivides mitmes erinevas vormis. Aino osales Elulugude Kirjutajate Rühmas ja sellepärast saame rohkem lugeda tema elust raamatutes „Mälutunglad“. Aino jagas oma mälestusi ka Kultuuripärandi Klubiga, temaga tehtud intervjuusid on leida Klubi DVD-kogus. Aino annetas VEMUle lahkelt oma isiklikke materjale ja kuigi kõik ei ole veel korrastatud, sain leida vanu fotosid, mis aitasid mul paremini kujutada ette tema elu.
Tulge ka arhiivi ja uurige elulugusid!