Nüid oled siis nii vana, et kaed elu kõrvalt ja imestad, kuda inimesed omavahel riidu kisuvad, asja ees, teist taga ja kolmandat kuskil vahepeal. Ühed ei ole rahul selle vana Eesti Majaga, mis me omal ajal ehitasime. Teised pole jälle rahul selle uuega, mida ehitada tahetasse. Igaühel on õigus ja ääled muutkui paisuvad. Ärman-poiss oli ükspäe peris õnnetu, tuli minu poole, et Karla, ütlen'd sina omete oma kaaluv sõna.
No mis kaalu minusuguse sõnal küll olla võiks? Ma pole selles vanas majas enam ammu-ammu käind ega ole minust ka sinna uude minejat, kui ta ükskord peaks valmis saama. Minusugune olgu vakka nigu siga kardulis. Aga no omaette mõtelda ikke võib ja kui mõni mõte paberile pudeneb, mis sestki nii paha peaks olema. Ma mäletan selle vana maja muretsemist ja neid kakelusi, mis selle ümber käisid. Ääled olid veel valjemad kui praega.
Mis sel ajal siis teistmoodu oli kui nüid? Olime vaesed ja meil oli oma kodu vaja, sest see päriskodu, kust me ära pagesime, oli seitsme luku taga. Raudne kardin oli ette tõmmatud. Nüid oleme oma lapsed ära koolitand, kõigil on kõvad kohad ja kõrged palgad, vaesusele oleme korraliku kabelimatsu and. Aga seal see äda ongi. Vaeste inimeste rahaga me selle vana maja ehitasime. Ega sa nisukese asja jauks rikka käest raha ei saa. Vaene annab viimase inge tagast ära, aga kel mammuna magus mekk suus, seda ära raha küsimisega tülita.
Teiselt poolt jälle, mõned kurdavad, et uie maja ehitamise ajaks jääb elu paariks aastaks seisma ja meie eestlus viskab selle aja sehes sussid püsti. Aga mina mäletan, kui elasime kümmekond aastat ilma Eesti Majata ja ei visand sussisi püsti, kasvasime ja kosusime kenaste. Äkki saame nüid kah akkama, kui tüli ja tapeluse peale aega ja energiat ei raiska. Mina mõtlen, et tasuks proovida.
Kargu Karla
