Õhta poevad küll ilusti teineteise kaissu magama, aga ommuku akkab sama trall otsast pääle.
Nojah, olgu kuda ta on, aga meie Kataga olime see õhta leplikus meeleolus juba enne põhku pugemist. Kaebasime seda irmsat suvekuumust, mis ei lase ültse toast välja. Nigu linki liigutad, lööb leitsak vasta ja võtab põlvist nõrgaks. No see konditsijunäär vai kuda nad seda õhu jahutamise värki nüid kutsuvad, see uugab ju küll ja laseb kodu seinte vahel kudagi elada, aga see kah ikke rohkem ädaabi värk. Nigu kuntsväetis põllule. Vead seda supersossvaati välja pääle – noh, aitab kah, aga laudasõnnik on ikke see, mis kõrre kõrgeks kergitab ja leiva lauale toob.
Aga siis akkasime korraga äkitselt mõlemad naerma. Esteks kõkutasime niisama, siis lasime kohe laginal. Jusku kinus oleks käind vai tuld seltsimajast „Kapsapead” kaemast. Vata nisukestel külatükkidel on see ea omadus, et seal näed ja naerad tegelikult iseennast. Kui keski sulle ütleb, et oled nisuke ohmu nigu see vana Pliuhkam vai Sägi Jaan, siis paned pahaks ja äigad ütlejale üle tohlu. Aga kui seesama inime näitemängu kirjutab ja laseb prohvessijunaalsetel veiderdajatel sulle su juhmakust näidata, siis naerad nii et püksid niisked. Pärast saad aru küll, et sind ennast tögati, aga siis on löömalust läind ja proovid edaspidi nii elada, et näitemängud kirjutatakse kellestki teisest.
No see meie naer tuli sellest, et äkki kargas mõlemale meelde, kuda me alles mõne kuu eest külma kaebasime ja seda kuuma suve ootasime. Paistab, et üks asi on ainult nii kaua ea, kui teda igatsed ja ootad. Nigu kätte saad, nii avastad, et ei kõlba kuskile. Et nurisemine on inimesele niisama vajalik kui igapäevane leib ja sool. Ilm on alati kas liiga kuum vai liiga külm. Ja kui juhtubki nii, et ei ole külm ega kuum, vaid paras, siis nuriseme, et on liiga paras.
Noh, pold mu tänases jutus suurt iva ühti, mis? Peris arilik jutulõnga kerimine. Ei ta aland kuskilt ega lõppend kuskile. Ma tean küll, et ootasite enamat, aga vat seekord ei saand. Paras!
Kargu Karla
