Uutes hoonetes olid tõsised ehitusvead. Hooned olid rajatud allikarikkasse paika ja seinad hakkasid niiskust koguma ja tilkuma. Teine häda oli joogiveenappus, mis lahendati alles 1847. Kolmas häda tekkis sellest et toiduvalmistamise aurud tõusid lahingukambritesse ja tegid relvadele suurt kahju. See lahendati alles 1899. a, kui kasarmu kõrvale ehitati uus leivatehas ja toiduvalmistamisseadmed lõhuti esimeselt korruselt välja.
Tehnoloogia ja sõda muutusid tugevasti ja kasarmu vajadused samuti. Kuid rahutused 1905. ja 1917. a tekitasid suuri vanglapuudusi. Vanglad Toompeal (sel kohal on praegu Riigikogu) ning Paksu Margareeta tornis põletati ja kasutusele võeti eeluurimisvangla Vene tänaval ja Patarei.
Näiteks, kui Maapäev kuulutas end ainsaks kõrgema võimu kandjaks Eestis 28. novembril 1917, korraldati Tartus meeleavaldus selle toetuseks ja sellepärast viidi Jaan Tõnisson ja kindral Aleksander Tõnisson Patarei vanglasse, kus Viktor Kingisepp (bolševik) neid üle kuulas detsembris 1917.
Vabadussõja ajal kasutati Patarei hooneid sõjaväehaiglana ja 30. juulil 1919 otsustas Eesti valitsus teha Patarei keskvanglaks. Ümberehitamine algas pärast Vabadussõda.
1924. a detsembrimässust osavõtjad hoiti Patareis, 1930. aasta kommunistide riigipöördekatse süüdlased viidi Patareisse ja 1936.a vangistati vapside juhid. Kõige tuntum vapsidest oli Artur Sirk, kes arreteeriti 12. märtsil 1934. Tal õnnestus valvuri abiga põgeneda ja sõitis ära taksoga 11. novembril 1934. Ta suri Luksemburgis 1937. a küsitavates tingimustes.
Eesti Vabariigi 20. aastapäeva puhul kuulutas president Päts välja poliitilise amnestia, mis vabastas Patarei vanglast 104 kommunisti, kellest enamik oli müüride vahel olnud suurema osa Eesti Vabariigi ajast. Amnesteeriti ka 79 vabadussõjalast. 1940. aasta suveks jäi kriminaalkurjategijate kõrval Patarei vanglasse veel 36 isikut, kes olid süüdi mõistetud spionaažis NSV Liidu kasuks ja seitse isikut, kes olid vangistatud poliitiliste süütegude eest. Viimased vabastati pärast juuni riigipööret.
1940. a. mitmed eestlased viibisid Patareis, enne kui viidi Siberisse või mõisteti surma. Tuntuim näide on Jaan Tõnisson, kes arreteeriti 1940 detsembris ja kelle dokumenteeritud jäljed lõpevad 4. juulil 1941 Patarei vanglas. Märkus NKVD kartoteegikaardil annab mõista, et Tõnisson hukati Tallinnas 1941. aasta juuni alguses koos mitme teise tuntud Eesti riigimehe ja sõjaväelasega. Arreteerimised kasvasid kiiresti juunis ja juulis 1941 ning vanglad olid täis. Evakueerimise ajal toimus palju asju ja kõiki pabereid ja vange ei jõutud evakueerida. Esimese okupatsiooni ajal paljud, kes sattusid Pagari või Patarei vanglasse, jäidki kadunuks ja dokumendid puuduvad.
Sõda puhkes Saksamaa ja NSV Liidu vahel ja rinde lähenedes algas vangide massiline evakueerimine ja kohati ka kinnipeetavate valimatu hukkamine. Sõja alguses oli Patareis 1650 vangi. Eestis on säilinud 31 nimekirja kokku 2831 kinnipeetavast, kes olid suunatud Patareist Venemaale evakueerimisele. 214 nime on läbi kriipsutatud ja osa neist lasti maha Eestis, kuid osa siiski viidi teiste vangidega Venemaale, aga 152 isiku saatus on teadmata. Mitmes vanglas otsustati vangid hukata: Tartus mõrvati 193 inimest, lisaks mõrvati Viljandis, Kuressaares, Valgas, Võrus, Petseris, Jõhvis ja Lihulas ning mujal. Enamik Patareis kinnipeetuid evakueeriti raudtee-ešelonidega Siberi vangilaagritesse, kuid viimased 150 vangi viidi Tallinnast laevaga ära 26. augustil. Venemaale saadetud vangidest nägi Eestit uuesti vähem kui 5%.
Kui Saksa väed hõivasid Tallinna, Patareis vange ilmselt enam ei olnud. Saksa okupatsiooni esimestel kuudel oli poliitiliste süüdistuste tõttu arreteeritute hulk nii suur, et nende kinnipidamiseks asutati Wehrmachti tagalaüksuste korraldusel lisaks vanglatele ajutised koonduslaagrid. Patareis ette nähtud 1200 kohale oli selleks ajaks majutatud juba 2600 kinnipeetavat. Edaspidi kinnipeetavate arv kõikus 1300 ja 2500 vahel, kuni 1944. aastal augustis oli umbes 4,200 kinnipeetavat. Patarei vangla jäi Saksa julgeolekupolitsei ja SD (Gestapo) keskseks kinnipidamiskohaks kogu okupatsiooni vältel. Ajutiselt toodi mõnikümmend Saksa ja Tšehhi juuti Jägala TKList ja 1944. aasta mais 300 juuti Prantsusmaalt, kes olid suunatud Leetu. Nendest umbes 40 pääses Eestist eluga ja viidi hilissuvel Stutthofi koonduslaagrisse. Saksa okupatsiooni ajal on teada, et sakslased kasutasid Patareid peamiselt kogumispunktiks, väiksemate rühmadena Euroopa riikidest toodud juudid anti üle Sakslasest SS-Unterscharführer Witte komandole, st. Gestapole.
On teada, et EKP sekretär Karl Säre saadeti Patareist Saksamaale. Säre oli olnud nõukogude luuraja ning Saksa luureasutused lootsid temalt saada infot nõukogude spiooni Richard Sorge kohta. Hiljem saadeti Säre alguses Sachsenhauseni koonduslaagrisse, edasi Neungamme koonduslaagrisse, kus ta 14. märtsil 1945 suri.
Kui rinne hakkas lähenema 1944. aastal, koondati Patareisse teistest vanglatest ja laagritest (2200 vangi, peamiselt vene sõdurid) ja saadeti edasi Poola või Saksamaa laagritesse raudteed mööda ja hiljem laevaga. Pärast sõda repatrieeriti suurem osa neist vene sõdureist NSV Liitu, kus ohvitserid lasti maha ja suur osa sõdureid saadeti Siberisse. (N. Tolstoi) Augustis tuli korraldus, et lühema karistusajaga vangidele, kes olid sündinud 1900-1926, anti võimaluse vabatahtlikult sõjaväkke astuda.
Saksa okupatsiooni Patarei viimaste päevade kohta ei ole palju teada. Ametlikus aruandes oli veel 1,633 vangi. Tõenäoliselt hukati osa Patareis olnud Prantsuse juute 1944. a septembri alguses Metsakalmistul. Kuid endiste vangide sõnul, näiteks kirjanik Jaan Kross, vangivalvurid vabastasid osa neist enne Saksa vägede lahkumist Tallinnast. Viimaseid vange saadeti jalgsi Tallinnast Paldiski poole ja nad jõudsid 21. septembri õhtuks Klooga laagrisse. Juutide massimõrv oli juba toime pandud ja järgmisel hommikul pudenes vangide seltskond nelja tuule poole laiali.
22. septembril 1944 vallutas Punaarmee Tallinna. Punaarmee ja NKVD naasmisega võeti sõjatuules säilinud vanglad kiiresti uuesti kasutusse. Arreteeritute arv Patareis 1945. aasta alguseks oli 2,378, märtsiks oli 3,620 – vangla oli mõeldud 1,200 kinnipeetavale. Teise okupatsiooniaja vastased, metsavennad ja kommunistide vastased kuulati üle ja ootasid kohtuotsuseid Patareis. Näiteks Olav Tammark arreteeriti Valgamaal 1945. a detsembris, viidi nädalaks Sangaste lossi, sealt Pagari tänavale paariks nädalaks ja oli Patareis 1946. a jaanuarist kuni 1947. aasta juulini ja kaheksa aastat Siberi sunnitöölaagrites. Lagle Parek istus Patareis 3. märtsist 1983 kuni 8. veebruarini 1984 ja siis saadeti Siberisse. Sel ajal viidi Patareist „leivaautoga“ Pagari tänava vanglasse „ülekuulamiseks“. Nii Olav kui Lagle võtsid osa 1990. a Eesti Kongressist Tallinnas.
Patareid kasutati vanglana kuni 2002. aasta detsembrini. Patareist kujunes võõrvõimu ja tuhandete süütute inimeste kannatuste sümbol. Oli õnnelikke, kelle vangistus ei kestnud kaua, oli neid, kes suunati edasi teistesse kinnipidamiskohtadesse, kuid paljudele jäi see ka viimaseks peatuspaigaks enne hukkamist. Patarei on jäänud ühiseks, kuid hooletusse jäetud mälestuspaigaks. Teised kindlused, mis olid ka vanglad, on nüüd muuseumid nagu Tower of London ja Peeter-Pauli kindlus Peterburis. Patareis on ettenähtud muuseum ja maailma kommunismi kuritegude info- ja uurimiskeskuseks.
EERO kaudu saab annetada ja toetada Patarei Muuseumi – Mälu Instituudi väljaandeid, näitusi ja muud sarnast, mis on seotud kas Patarei vanglaga või kommunismi kuritegudega Eestis või eestlastele. Kui soovite rohkem infot, palun saatke email: eeroesimees@gmail.com.
MARI ANN TAMMARK, Toronto
Bibliograafia
Maripuu, Meelis. Patarei ajaloost, Eesti Mälu Instituut, 2017?.
Tammark, Olav. Lugu, Tartu, 2010.
Parek, Lagle. Mina ei tea, kust ma rõõmu võtan, Kunst, 2010.
Tolstoy, Nikolai. Victims of Yalta, 1977.
Veebilehed wikipedia.org ja Estonica.ee
