See ei ole muinasjutt, see on tänane päev. Meie Tiiu Kuik! Meie Carmen Kass! Meie Karmen Pedaru! Nemad on supermodellid, kes ka tutvustavad Eestit laias maailmas.
Eesti naine laulab
Vaatasin internetist Eesti Vabariigi 94. aastapäevakontserti just siis, kui mul oli mahti seda teha. Nii hea on olla ühenduses Eesti teleprogrammidega sulle sobival ajal. Arvuti kaudu saab ka vaadata eesti parimaid telesarju.
Pidupäevakontserdi algus meenutas mulle lapsepõlve. Ei, see ei olnud meenutus meie põlatud ajast, vaid ühest lihtsast naisest, kes oli eriline. Kontserdisaali kostis 1970ndatel lindistatud rahvalaulik Martha Hanseni regilaul ,, Nutva tamme lugu” sõnadega ,,..sink sale proo…”.
Martha oli mulle majanaabriks. Elasime Kunderi tänaval Tallinnas. Minu pere elas keldrikorrusel puukuuride kõrval, Martha aga maja teisel korrusel paremas tiivas. Ma elasin seal Kadrioru läheduses oma elu esimesed kümme aastat 1960ndatel. Juba siis teadsime kõik, et meie majas elab suure kirjaniku Tammsaare õde Martha. Lapsena natukene kartsin teda, sest ta oli teistsugune. Martha elas üksi oma korteris. Mulle ta ei tundunud vanana, hoopis meenub ta kiire, toimeka ja erilise naisena. Nüüd alles lugesin arvutist tema sünniaega 1886.
Martha riietus pikkadesse seelikutesse ja kandis vahel lilledega kübarat. Ta oli nüüdses mõistes mahetoidu ja ökoelu musternäide. Ta tassis kaevuvett kuskilt Kadriorust oma koju, kraanivesi ei kõlvanud talle. Ta ostis maalt piima, jahu ja küpsetas ise – poeleiba ja -toitu ei söönud, sest see ei olnud tervislik. Meie, noorte laste jaoks oli see väga imelik, tundus nagu mingi nõiduse taoline tegevus. Martha armastas väga meie maja lapsi, kutsudes neid alati oma ukse juurde, andes maitsta omaküpsetatud leiba, saia. Vahel kuulsime ka, kuidas ta oma korteris laulis.
Kui ma kolisin perega 1972. a Mustamäele, – isa sai riigilt hea töö eest tasuta uue korteri uude elamurajooni, – siis ei kohtunud ma enam kunagi Marthaga. Aastaid hiljem kuulsin sugulaste käest, et Marthat ei ole enam. Oleksin tahtnud palju küsida Marthalt, sest hilisem kirjandushuvi viis mind õppima Tartusse. Lapsena sa ei tea küsida, noorena pole mahti, alles hiljem saad aru käestlastud kohtumise väärtusest.
Mind meelitab, raputab, ergutab ja kõditab Martha häälekõla ja toon. Hea, et just sain uuesti tunda lapsepõlvesoojust, -helisid ja seigelda oma mälukeerdkäikudes.
Muinasjutt võiks tõesti lõppeda jah-vastusega: eesti naine on kauneim ilma peal.
Eda Oja
